ohverdasid. Ülepea on meie päevini piksele ohverdamisest hoopis pisut teateid alal hoidunud. Enam teateid saame Ukule ohverdamisest, nimelt Uku vaka poolest. Ülepea esineb Uku nagu piksejumaluse üks pool, sest kõuejumaluse kohuseid laseb rahvasuu Ukut, Vanaisagi täita, kuna teiselt poolt ometi Uku tegevuse ala laialdasemaks tuleb pidada kui Kõu ja Pikkeri oma (vd. Eesti mütoloogia I, l. 179—183).
Kraasna maarahvas ohverdas „jumalale“ vihmakahja ja põuakahja, esimest põua, viimast saju ajal. Õue seati tõrs kummuli üles, tõrre põhjale pandi õlle kahja ja paluti „jumalalt“ kas põuda või vihma. Kodumaal ohverdati kõuejumalusele sagedasti rõõska piima. Piimaohvrist liigub rahvasuus praegu alles hämar mälestus: välgu süüdatud tuld võib ainult rõõsa piimaga kustutada. Saab kõuejumalus rõõska piima, hävib ta viha, kustub tuli.
Viljandi praost Fabricius kirjutab oma 17. aastasaja algusel valmistatud Liivimaa ajaloos (l. 8) ohverdamise kohta: „Tänapäevani on viisiks põua ajal paksudes metsades küngastel kõuet appi hüüda ja talle noor must lehm, must sikk ja must kukk ohverdada. Kui need tapetud, voolab vana pruugi järele külarahvas kokku, süües ja juues müristamisejumalat „Perkuni“ paluma. Nad kannavad esiti õllekannu kolm korda vaheajal põlema süüdatud tule ümber ja valavad õlut tulle, ise ikka vihma ja vihma paludes.“ Kui ka Fabricius nime poolest eksib — eestlased pole näituseks iialgi Perkuni teeninud, ehk küll nimi „põrgus“ veel esinegu — võib üleüldistes joontes ta kirjeldust ometi õigeks pidada, sest sellele annavad tuge veel mitmed uuemal ajal rahva suust üleskirjutatud teated. Kõue kultuse kohta vanemal ajal annab kodumaa 1428. a. kirikuseaduse § 27 näpunäiteid. Seal öeldakse: Mõned Liivimaa talupojad on Õnnistegija ja pühad maha jätnud ja nimetavad müristajat oma jumalaks, loodavad loodusest, jah elajatelt, madudelt ja ussidelt maapealist õndsust. — Ohverdamisest see seaduse paragrahv otsekohe ei kõnele, küll aga kõue jumalastamisest.
Tuleb nimetada, et surnutele juba kirstu kaasa anti mõnesuguseid elutarvitusi. Nii näituseks anti meestele mõõk, oda jne. kaasa; hilisemal ajal jäi maha sõjariistade panemine hauda kaasa, selle asemele astusid muud elutarvitused: kirved, noad, ülepea need riistad, mida eluajal kõige rohkem oli tarvitatud. Tööriistadele lisati veel leiba, soola, putrugi ja viinapudel kaasa, harukorral õllepudel. Pea alla pandi surnule sagedasti viht; sõrmus ei tohi sõrmes puududa.
Seda kaasaandmist seletas rahvasuu hiljemini sedaviisi: surnud tarvitada teises ilmas niisamasuguseid asju nagu maa peal. Naisterahvad õmblevad kaasaantud nõelaga ja niidiga kalmudes, peaharjaga soevad pead jne. Aga surnutele pandi rahagi puusärki kaasa, mõne korra silmadele, mõne korra rindadele. Raha kaasaandmine tuletab juba elavalt ohverdamist meelde. Kehvemad andsid vaskraha, jõukamad hõbedat. Uuemal ajal on tarbeasjade ja raha asemele sagedasti lauluraamat astunud. Olen tihti surnuid näinud, kellel mitte ainult puusärgi lahtiolemise ajal lauluraamat rinnal ei lama, vaid kellele see kirstu kinnilöömisegi järel rinnule jäetakse. — Surnul silmade kinnisulgumist vaskrahaga tuli soomlastegi seas tihti ette (Kotiseutu 1917, lk. 41—42). Aga niisugust ohverdamist surnutele tunnevad peaaegu kõik Euroopa rahvad; isegi Aasiasse on see viis kaugele laiali lagunenud.
Kalmuvägi nõuab iseäralikkudel kordadel inimestelt ohvrid. Ei osata ehk ei taheta neile seda anda, võtavad nad vägisi. Sõidab näitu-
128
