seks pruutpaar ehk sae kalmuväe elukohast üle ega ohverda õigel ajal kalmuväele, hoiab kalmuvägi pulmalised ehk noorpaari ühel kohal kinni ja laseb siis alles edasi, kui pruudi hinge enesele ohvriks pärinud (Hurt, Setukeste laulud I, 5).
Ennemini tähendasin, et uuema aja lapsed vaevalt teavad, kellele nad ohverdavad. See väide ei käi ometi ohvrite kohta hingedele. Surnutele ohverdamine on rahva mälestuses kõige paremini säilinud. Surnud omaste hingedele ohverdati üleüldiselt kõige kauemini. (Vd. Eesti mütoloogia I, l. 39—47.) Mitmes kohas pandi surnu kõige lähema sugulase poolt pärg hauale ja öeldi: „Kääbas, sulle meeleheaks“. Siis ei hakanud surnu kodu käima.
Rahvas tundis iseäralikku tarvidust surnute hingesid austada. Arvati, et nad järelejääjatele kas head või paha teevad. Sellepärast katsuti neid mõnesuguste ohvritega lepitada, et nad elavatele alati lahkust üles näitaksid. Aja jooksul sai perekonnast surma teel lahkunud hing perekonnale nagu kaitsevaimuks. Uuemad uurijad oletavad, et surnute hingede teenistust mitte ainult eestlaste ja soomlaste omaks ei tule pidada, vaid et see usk ühine on kogu maakera rahvastel. Professor K. Krohn oma mütoloogias põhjendab kõige muistse usuelu, nagu Spencer ja muud varemini, surnute austamise peale. Surnutest on kõiksugu haldjad välja kasvanud. Õieti tuli kõigi ohvrite saajate taga, ükskõik missugust nime nad kandsid, esiotsa ikka surnu hinge mõtelda. Meie mütoloogia keskkohaks, teljeks, mille ümber kõik keerleb, ei tule siis jumaluse mõistet seada, vaid surnute austamist. Niisugune surnute austamine elab meie päevini kõige elavamalt Hiina rahva usus edasi.
Hingede austamiseks oli eestlastel ülepea kogu kuu määratud, õieti natuke rohkem kui kuu. Seda aega kutsutakse hingekuuks. See kuu algab mihklipäevaga ja kestab hingedepäevani, nii siis 2. novembrini.
Rooma kirik määras a. 835 pühade surnute üleüldiseks mälestusepäevaks pühade meeste päeva 1. novembril ja selle lisaks 998. a. 2. novembril veel hingedepäeva.
Tallinna raekoja keskaja kirjad kõnelevad Hinkepe’st (= hingedepäevast), mil kirikus käidi surnuid meelde tuletamas.
Teise arvamise järele algab hingekuu alles mõni päev pärast mihklipäeva. Veel leidub arvamisi, nagu kestaks aeg, mil hinged endisesse kodusse tulevad omakseid vaatama, palju kauemini, mihklipäevast koguni andresepäevani, jah isegi toomapäevani. Niisugusel puhul ei nimetata aega muidugi enam hingekuuks, vaid üleüldiselt „hingedeajaks“. Tavaliseks arvamiseks jääb neljanädalane hingede aeg, aga selle kõrval nõuab pikendatudki hingede aeg, mihklipäevast toomapäevani, koguni jõuluni, enesele eluõigust.
Hingede ajal möllab ja tormab ilm rahva arvamise järele ehk on üsna vaikne. Tormamine tuleb suurest hingede rändamisest: elav liikumine sünnitab tuult ja tormi. Hinged lastakse Manalast kuuks ajaks ehk kauemaks endisesse kodusse omakseid vaatama. Omaste hool käib selle peale hingesid ausasti vasta võtta. Esivanemate arvamise järele võisid hinged süüa, juua, just kui elusad inimesed võisid elusatele head ja paha teha, selle järele, kudas ennast nende meelelaad järelejääjate kohta avaldas. Iseenesest mõista püüdsid elusad hingesid eneste poole meelitada, heldeteks, lahketeks eneste kohta teha. Seda loodeti ohvrite abil kätte saada. Kahi ja söögiohvrid arvati ses tükis kõige paremad
129
