Eesti mütoloogia/Kõu ja Pikker
Kõu ja Pikker.
Müristamine ja välk tõmbasid looduselapse tähelepanemist iseäralikult eneste poole, äratasid teda eluta loodust hingeliseks pidama ja ta väe-avaldusi nähes seda väge kartma ja austama. Müristamise austamine ei ole ometi esivanemate leidus, vaid, nagu prof. K. Krohn väidab, Eufrati ja Tigrise mailt pärit, kust see kaugemale edasi rännanud Euroopagi rahvaste juurde. Neil ja meil muutus müristamise ja välgu avaldaja jumalaks, kellele mõnesuguseid nimesid anti.
Müristajat hüütakse meil tavalisesti Kõuks, Kõueks; temaga käsikäes käib Pikker. Prof. E. N. Setälä järele tuleb Kõu sõna seletust vanast „kouko, kouki“ sõnast otsida. Kouko tähendab vanemas Soome keeles surma, aga ka tonti, mõnes kohas mainitakse selle nimega kolesuurt looma, karu ja viimaks täid. Kuid meil pole otsekohe sugugi tarvis Kõue nime seletuseks minna Soomest seletust otsima; vanem Eestigi kirjandus annab meile selles suhtes näpunäiteid.
Gösekeni Manuductio ad linguam Oesthonicam seletab Kõue nime: Anherr = vana Kouv, Suur Issa. Me võiksime teise sõnaga Kouv = esiisa ära seletada. Rosenplänteri Beiträge (IX, 34) toovad Soome lahe rannast sõna kohta niisamasuguse seletuse: Kou, vanna Kou = ein sehr alter Mann = väga vana mees. Wiedemanngi seletab samas mõttes: vana kõu = sehr alter Mann, Ahnherr, Altvater = väga vana mees, esiisa, vanaisa.
Kreutzwaldi-Neusi Mythische und magische Lieder tarvitavad Kõu sõna veel teises Soome tähenduses. Ühes laulus öeldakse:
Kaua käisin Kõukse teeda, |
Need read pannakse seal ümber: Wallte lang den Weg des Bären, Regenbogens Rieselstrasse. Muidu ei teata kusagilt Kõue nime karu tähenduses tarvitatud olevat. Vististi on Kreutzwald siin soomlaste eeskujul Kõue karuks ristinud.
Üleüldiselt tuttav on Kõu müristaja tähenduses. Sõna ise esineb mitmel kujul: Kõu, Kõue, Kõuk, Kõukne, Kõueke, Kõuekene. Öeldakse: Kõu müristab, Kõu kärgib, Kõu paugub, Kõu hüüab, Kõu toriseb, Kõu käratab, Kõu lööb, Kõu paneb põlema. Aga mitte ainult müristajat ei tähenda Kõu, vaid ka müristamist üleüldse.
Silmas pidades seda, mida Vanaisast ja Ukust teame, selgub, et Kõu nendega olemuse poolest ühte sulab. Nagu Vanataat, Vanaisa ja Uku vana meest tähendavad, nii ka Kõu. Olemus seesama, ainult nimi teine.
Ühes Võnnu kihelkonnast üleskirjutud palves hüüti Kõue palves appi:
Tuli-Pikker, ande anname, härja saadame, |
Prof. Setälä väidab, et Kõue sugulasi Indo-Euroopa keeles olemas. Leedu keeles tähendab kaukas maa-alust mehikest, ristimata surnud last, härjapõlvlase tõugu vaimu. Kokku pandud teise sõnaga omandab sõna meie Kõuele läheneva tähenduse: kaukspennis = piksenool. Kauks esineb aga enamasti heasüdamelisena majavaimuna. Vanas Preisi keeles on cavks (kauks) enesele ometi kurja vaimu tähenduse omandanud. Läti kaukt tähendab mühisemist.
Kõuega käsikäes käib Pikker, kelle asemel praeguses keeles pikne tarvitakse. Teated Pikri nime kohta ulatavad 1644. aastani tagasi, mil Urvaste õpetaja „Voda Pikker“ nimelise palve kirja pani, mis palju peamurdmist sünnitanud. See palve kuulub nii: „Voda Picker! Herja anname palvus katte sarve kahn ninck nelli Shörre kahn, kündi perrast, külvi perrast, Olje vask, terra kuld. Toucko mujo musto pilve suhre soh, körkin Kondo, laja Lahne pähle. Simmase ilm, messi hohk meile kündjalle, külvjalle. Pöha picken, häja meye põldu hüvva ölje allan, ninck hüvva päh otzan ninck hüvva terri sissen“.
Alguses öeldakse selles palves Pikker, pärast piken; viimane sõna vastaks meie piksele. Kaua on esimese sõna „Voda“ pärast vaieldud. Mõned on isegi oletanud, nagu tähendaks see Vooda, Vodani. Vististi tuleb aga vigase kirjaviisi „Voda“ asemel „Võta“ lugeda ja siis oleks meil võti selle keerulise ülesande päralepääsmiseks käes. „Võta, Pikker, härja anname palves kahe sarvega ja nelja sõraga“ j. n. e. Selle palve järele ohverdati Pikrile, kõuejumalale igatahes härg. Nagu suurem osa nõiasõnu, ei ole seegi palve Eestis elusse tekkinud, vaid Saksast siia rännanud.
Ülepea hüüti müristamisejumalust tihti appi ja saadeti palveid ta poole. Meie ajani tõendavad seda veel mõned vanarahva kombed. Vastseliina ligidal Meeksi küla juures antakse ühele puule, kuhu välk sisse löönud, rahva poolt suurt au. Möödaminejad kumardavad ja paluvad: „Püha pikne! Hoia ise Jumala viha eest ja vitsa eest! Hoia kõige kurja eest, töö eest ja teo eest! Suur Jumal, saada meid heldusega edasi!“ Selles palves esinevad pikne ja Jumal kõrvuti. Ristiusu mõju on paganuse mõisteid selle vastandi mõistetega ühte sulatanud.
Rahvas ei oska meie päivil enam õiget vahet teha Kõue ja Pikri vahel. Kõu esineb tavalisesti vanana, Pikker aga vahel poisina, vahel mehena. Ka nende tegevuse vahetab rahvasuu sagedasti ära. Vahel öeldakse: kõu müristab, vahel pikne müristab. Alguses oli lugu kõigiti nii, et Kõu müristajat, Pikker välguheitjat tähendas. Siiski niisama sagedasti puhub Pikker pilli; see pilli puhumine tekitabki rahva arvamise järele müristamise. Pilli puhujana esineb ta luuleloos „Kõu ja Pikker“, pillipuhujana sel puhulgi, kui vanapagan pilli taevast varastab ja pulmalistele toob mängida. Olgu mööda minnes tähendud, et minu luulelugu „Kõu ja Pikrit“, mütoloogiliste tõenduste aluseks ei või tarvitada; kasinaid Eesti aineid on selles rohkesti Soome ainetega täiendud ja ainet üleüldse vabalt käsitud.
Ülepea tuleb Kõue ja Pikrit täiesti üheks isikuks, Jaanuse sarnaseks olevuseks pidada. Üheltpoolt vaadates on ta Kõu, teiselt poolt Pikker. Aga isegi Kõu ja Pikker ei ole midagi muud kui Vanaisa, Uku, Taara nimed müristamisejumaluse esitusel. Niisama andsid skandinaavlasedki oma müristamisejumalale Thorile aunimed Vingthor ja Hlorridi, kuid aja jooksul kujunesid need nagu kaheks iseolevuseks Vingniriks ja Hloraks, keda Thori kasulapsiks nimetati.
Enamasti kõik rahvad arvavad mahajooksvas välgus midagi iseäralikku olevat: mõned noole, teised kivi, kolmandad vasara, neljandad kirve jne. Eestlased kutsuvad seda piksenooleks. See nool on mõlemast otsast terav kivi, mil tavalisesti ümargune auk keskel. Rahva arvamise järele tungib piksenool seitse või üheksa sülda sügavasse maa sisse, kerkib aga igal aastal sülla kõrgemale, kuni maapinnale jõuab. Piksenoolel või piksekivil usub rahvas taevaliku jõu olevat ja arstib sellega mõnesuguseid haigusi. Tõepoolest ei ole aga piksenooled muud kui ennemuistsed kivikirved, mida esivanemad raudkirveste puudusel tarvitasid. Kivikirveid maast leides ja neid mitte tundes nimetas hilisema põlve rahvas neid piksenoolteks.
Kõue ja Pikri ülesanne on rahva arvates piksenooltega vanapaganat taga kiusata, ta tegevusele piirisid panna. Lämmastav, raske õhk esineb esivanemate mõttekujutuses vanapaganana, õigem selle õeluse tagajärjena; tuul ja vihm üheskoos müristamise ajal puhastavad õhku ja sunnivad vanapagana välkude eest mere põhja ehk vete sügavusesse varjule põgenema. Talvel, mil õhk jahe, ei ole müristamisejumalusel tarvis vanapaganat taga kiusata. Vana eestlane oskas looduse nähtust ilusasti sümboliliselt ära tähendada.
Pikse pilli kuju ei oska rahvas enesele ette kujutada. Tihti arvatakse ometi, see olla torupilli sarnane riist. Lõunapoolsed eestlased tunnevad iseäralikku müristamisesarve, mida nad „põugahuse sarveks“ kutsuvad. Seda sarve puhub nende väite järele piksepoiss; miks mitte pikne ise, jääb seletamata, niisama ka, kes piksepoiss on. Vist käib see märkus ometi pikse enese kohta, sest nagu nimetud, muudab Pikker ennast vahel poisiks, kui ka see poiss enam sulast kui päris poissi tähendab.
Pikri ja pikse nime tuleb vist sõnast „pikk“ tuletada. See pikk käib tingimata Pikri pika noole, välgu kohta, mis üle taeva ulatab.