paiseid ja maaaluseid arstides võeti 9 õlekool sidemed ümbert ära, mindi ristteele, poeti igast sidemest 9 korda läbi ja visati sidemed ristteele. Laste haiguste puhul põletati kanamuna ristteel ja pillati tuhk iga taevakaare poole. Niisama tehti ka villadega ja villase lõngaga ristteel. Isegi leiba ohverdati ristteele.
Ülepea arvas vanarahvas tarvilikuks ristteele jõudes alati ütelda: „Isa pojuke, püha ristike!“ Sõna lausumata ristteest üle minevat isikut tabas õnnetus. Mõned teavad, et vanapagan ei lase ristteelt edasi minna seda inimest, kes „Isa pojukest“ ei nimeta (Wiedemann, aus d. inn. u. ä. L., l. 434). Ime, et just vanapaganat usti suureks „Isa pojukese“ nõudjaks! Muidu oli niisugune nimetus talle nagu kihvtiks.
Igatahes esineb risttee vanal ajal omast kohast nagu püha paik. Ometi ei ulata risttee pühakspidamine paganusse, vaid seda tuleb tingimata katoliku aja mälestuseks pidada. Rooma kirik õpetas igal pool risti pühaks pidama. Et ristteelgi ristikuju leida, juhtisid mungad ja preestrid rahva tähelepanemist selle nähtuse peale. Austati korra iga ristikuju, ei võinud ristteegi niisugusest austamisest ilma jääda. Paganuse ajal selle vastu peeti ristteed vist vaevalt paremaks kui iga muud teed; alles ristiusk pani inimesed ristteele ohverdama.
Enam harukorral käiakse ristikivil ohverdamas. Tahetakse hoost luupainest päästa, siis on niisugune käik tarvilik. Ristikivil peavad kolme saksa rajad kokku puutuma. Kivile viiakse takud, millega hobuse higi pühitud, ja põletatakse seal 9 seltsi puudega ära. — Mõne haiguse puhul viiakse viljateri ja muid anda ristikivile.
Lätlastest teab Einhorn, et nad ristteel hundile kitse ohverdanud; selle ohvriga lootsid nad, et hundid karjale viga ei tee, kui ka kari läbi huntide karja kõnniks (Scriptores Rer. Liv. II, l. 621).
Saksamaal käidi ristteel tulevikku teada saamas. Sagedasti istuti niisugusel puhul ohverdatud looma vahele maha (Simrock, D. Mythologie, l. 574). Ohverdatud looma pärast võidi muidugi hõlpsamini vaimudelt tulevikku kuulda.
Reomaad.
Üks ohverdamiseviis on õieti laialdaselt meie päevini alal hoidunud: annete viskamine reomägedele ehk reomaale. Reomaad võib praegusel ajal kõigeks muuks kui pühaks paigaks nimetada; ennemini tahaksin teda pühkmete hunikuga võrrelda. Minu meelest näib ometi, et reomaad alles aegade jooksul niisugusele halvale kuulsusele langesid ja varemini vististi suuremat lugupidamist maitsesid.
Reomaa kohta kõneleb rahvas, et seal vanasti keegi õnnetumat surma surnud. Korra tapetakse pulma ajal pruut ehk peigmees reomaal ära, korra langeb keegi mõne õnnetuse ohvriks, korra tabab surm äkisti seal käijat. Boubrigi väide, et reomäed vägivalla mälestusena esinevad (Verhandlungen d. G. e. G. II, 3, l. 64), on ühekülgne. — Niipalju kui ma tähele pannud, seisab iga reomaa kellegi isiku surmaga ühenduses. Sõrve Sääre Viieristi reomaa tekkimist seletatakse ühe tüdruku surmaga; tüdruk puhunud nii kangesti torupilli, et Viieristile maha langenud ja surnud. Orinõmmes väikse väina ääres tekib reolasu sinna, kus hunt lapse ära murdnud. Hiiumaal Rõugu rabas purustab emis naise ära; reomaa astub asemele.
Reomaad moodustavad risu- ehk prügihunikud. Reomaal leidub puuoksi, puupilpaid, väikseid kiva, käbisid, harukorral
112
