väärtuslisemat asja. Iga reomaast möödamineja peab nimelt oma kohuseks sinna midagi visata; viskab nimelt seda, mis talle teel kätte puutub. Igaühe poolt viskamist meelde tuletades ei või imestleda, et reomaast aegamööda küngas, „reomägi“ kasvab, iseäranis niisugusel korral, kui reomaa hästi käidaval kohal juhtub olema. Rahva arvamise järele tabab seda, kes reomaalt mööda sammub midagi sinna viskamata, tingimata mingisugune äpardus. Äparduse eest hoidmiseks püüab siis igaüks vana kommet täites midagi reomaale visata, seda enam, et visatav asi midagi ei maksa.
Reigi kihelkonna Alastiristi reomaalt möödamineja peab sinna tingimata ristikese, enamasti puuoksast tehtud, ohvriks maha viskama. Laiema tutvusega võib kiidelda endine Reomaa kõrts Keila kihelkonnas, postmaantee ääres, Keila tee ligidal. Kõrtsist mitte kaugel olevast reomaast päris kõrts oma nime. Saarlased võivad isegi Reomaa kirikuga hoobelda. — Kuna muidu pulmarongi kokkupõrkamise kohal tavalisesti rist püsti pannakse, muutub Karja Reonõmmes tapmise koht reomaaks. Sinna, kus peig langenud, visatakse tavalisesti raage maha, harukorral muid aineid. — Niisama tehakse Saaremaa Kalevi kivi juures, kust keegi ei julge ilma ohvrita mööda minna.
Reomaa tuletab iseäranis selgelt surnute austamist meelde. Sai pärastisel reomaal keegi õnnetut surma, arvasid järelejääjad, et surnut tarvis lepitada, talle ohvrid anda, muidu võis talt kättemaksmist karta. Surnut lepitati surnupaigale viidud annetega. Esiotsa viidi sinna toiduaineid, aga pea astusid nende kõrvale muudki annid. Igal möödaminejal ei olnud alati leivakotti ega piimalähkrit kaasas, kust õnnetusekohale võis pala leiba ja natukese piima ohverdada. Niisama vähe kandis möödamineja alati rahakopikat taskus. Kuid ohvrit pidi õnnetut surma saanud inimese hingele antama. Ei pandud enam rõhku asja väärtuse peale, vaid ainult andmise peale. Reomaa ligidale jõudes vaadati, kust midagi selle jaoks kõige hõlpsamini kätte saadi. Puu oksad, pulgad, raad, kivikillud, käbid, ülepea kõik, mis iganes kätte puutus, pidi ohvrianniks muutuma. Nii kerkisid reomaale tihti kõrged risuhunikud. Mõne korra juhtus, et kas reolasud juhtumisekaupa põlema süttisid ehk karjaste poolt meelega põlema süüdati. Rahva arvamise järele ei käinud reolasu põletamise järel iialgi karistust, kuna aga karistus küll arvati seda tabavat, kes reolasust mööda sammus sellele omalt poolt lisa andmata. Võib oletada, et rahvas reolasu põlemist põletamisohvriks pidas ja sellepärast selles midagi halba ei näinud.
Reomaa ohvri mõiste hävis aja jooksul rahva mälestusest täiesti; järele jäi ainult vana komme reomaale midagi visata. Reomaade ohvrid langevad meil niisuguste ohvrite kilda, mis enam mingisugust väärtust ei esita. Ohverdajad ei tea ega aimagi enam, et nad ohverdavad; nad täidavad ainult esivanemate kommet. (Võrdle: Jõulu Album 1914, l. 13—15).
Meie reomaad tuletavad elavalt piibli „reomaid“ meelde, kui luba nii ütelda. Juutidel oli viisiks mõne süüdlase hauale suurt kivikuhja kokku kanda. Näituseks jutustatakse Aakanist, et rahvas ta hauale suure kivihuniku tegi (Joosua 7, 26). Niisama teatatakse Absalomist, et ta surnukeha metsa suure kaevandusesse heideti ja hauale väga suur hunik kiva heideti (2. Saam. 18, 17). Niisugune Iisraeli rahva pruuk peegeldub meie reomägedes. Isegi Aafrika paganate seas esineb reomaa „okakulukasi“ nime all (Jõulu Album, 1904).
113
