86
kõige suurem samm edasi on see, et Göseken oma aja kohta õige suure sõnaraamatu grammatikale ligi on andnud, mis Eesti kirjakeele kohta siin esimest korda sündis. Sellest sõnakogust, milles küll palju puudusi on, leiame aga ka palju õpetlikku materjali, mis näitab, mis järjel see kord Eesti keel oli ja kuda nimelt Saksa keel temasse mõjus. Sõnade hulgas on aga weel iseäranis tähtjas asi, et Göseken on pihutäie päris Eesti rahwa wanu-sõnu awaldanud. See on siis esimene kord, et Eesti päris muinastarkusest midagi kirja on pandud — juba nüüd ligi kahe ja poole saja aasta eest! Seni ei ole seda märgatud. Göseken on rahwaga ümber käinud ja teda hoolega tähele pannud. Aga et ta kui Saksamaa mees Eesti keelt ial täiesti ei saanud mõistma, siis ei ole ime, kui ta ka rahwa suust kuuldud sõnu karwa päält ei ole üles kirjutanud, waid on seda nõnda teinud, nagu ta seda õigemaks arwas oma puudulise tundmise järele. Sellegi pärast wõime näha, et sõnad rahwa suust on wõetud ja paneme tänuga imeks, et Göseken seda juba nii wara on teha osanud. Selle läbi saame meie juba 17. aastasajast rahwa tarkusest sõnumid ja näeme, et see tol ajal niisamane on olnud nagu nüüd. Paneme Gösekeni poolest kogutud wanad-sõnad, mille seas kaks mõistatust on, siia täht tähelt üles:
„Jo armamb laps; jo kibbedamb witz. Többe tulleb hobboste ka| lehb herje ka jelle erra. Parramb on lehm lüpsis kudt tappis. Jalapoiset| noppet poisit. Kui mah| ni wihsz| kui lind| ni laul. Saxa rahwa tuisk| on mah rahwa usck. Kus haigk on| sehl on kessi| kus Arm on| sehl on Silm. Ricka meehe többe ninck waise meehe ölle on kuhlis. Emma pistab lapsel küll nissat suhhe| aggas ep annab meelt mitte. Naaber kohrib naabri perse. Üx kaarn ep raijub toise Silma pehst mitte. Üx kurrat ni heh kudt toine. Üx kernane lambas suttitab keick karia. Saddul soitab sax| uddul huljub hunt. Heh mees löhb| herris (=kelm) kockotab. Saxa unne on santi Söhmen aigk. Sigga puppreb hend Sauna (oamisse) perrast. Lind kollub
