85
tagasi, kes enne teda oliwad Eesti keeles raamatuid ja just grammatikuid kirjutanud, nagu nimelt Stahl ja Gutslaff. Siis astub ta jälle mehisesti Eesti keele puhtuse eest wälja ning arwab, et kõige puhtam Eesti keele murre olla Läänemaal, sest sääl ei seista Eesti keel kellegi muu keele mõju all, nagu ida pool, kus Wene keel, mere pool wasta põhja, kus Soome keel, ja linnades ning nende ümber kaudu, kus Saksa keel mõjuda. Ütelusel on oma jagu õigust sees, kuid sellegi pärast ei ole ta täiesti tõsi, sest kõige puhtam Eesti keel on Kesk-Eestimaal, nagu Wiedemann seda nimetab. Göseken on aga ära märganud, et igal kihelkonnal on oma murre, ja ta nimetab seda. Tartu murdes olla „Terra“ (=tare) ja „Penni“ (=peni), Tallinna keeli „Tubba“ (=tuba) ja „Koyr“ (=koer), Saaremaa murdes olla „Renni“ (=reni) ja „Lack“ (=lakk), mis Tallinna murdes „Laud“ (=laud) ja „Kübbar“ (=kübar) on. Mõned nimetada „Kiriow Siuck“ (=kirju siuk, rästik), mis teised „Sissalick“ (=sisalik) hüüawad ja teisipidi, mõned nimetada kobrast „Nartzick“, teised „Sabel,“ ühed „Kehje peck“ (=käe päkk), teised „Kehje Labba“ (=käe laba). Ka on Göseken selle poolt, et säärastele asjadele, ametitele, loomadele, kiwidele jne., millel Eesti keeles nime ei ole, nimed wõõrast keelest wõetaks, mis ju ka kaunis rohkesti on sündinud. Kuid Eesti keelest annab Göseken tunnistuse, et ta sõnade poolest õige rikas olla, ja selle pärast ei tohtida keegi uut Eesti sõna kuuldes ütelda: „Mina ei ole seda kuulnud, selle pärast ei ole see Eesti keel.“ Õpetatud herra D. Georg Preusse, kellega Göseken sellest rääkinud, ütelnud, et ta Eesti keelt nagu oma emakeelt kõneleb, kuid kolmandatgi osa Eesti sõnadest ei tea.
Grammatika keelest ei taha me palju rääkida, sest et see enamasti Mülleri ja Stahli keel on, kui ka, nagu üteldud, siin ja sääl wähe õigem — nii, et wäike samm edasi märgata on. Grammatikale on ka wäike katse lauseõpetust juurde lisatud, mis teine wäike samm edasi on, mõnda õpetust annab, aga ka palju segast mõtet. Kolmas ja
