463
ilmunud laulud meestekoorile seadnud ning uusi juurde teinud, mis aga, et ei teatud, kas neid maksab wälja anda, ajalehes kutsutud 800 ettetellimise põhjal ka 1877 päälkirjaga „Kodumaa Laulja“ trükiti. Ka see uus laulukogu wõeti rahwa poolest lahkesti wastu ja oli esimene säärane Eesti laulukogu meestekoorile. Et juba 1877 pidi suur Eesti teine laulupidu olema ja luba seks riigiwalitsuselt oli tulnud, siis walmistas Hermann, kellele pidutoimekunna poolest pidulaulud oliwad ilmutada jäetud, neid laulusid ette. Laulud ilmusiwad ka trükist päälkirjaga „Eesti teise üleüldise laulupidu meestekoorid“. Kuid, et Wene- ja Türgimaa wahel sõda tõusis, lükati pidu 1878. aasta, ja et sõda ka siis weel otsas ei olnud, weel edasi 1879. aasta pääle. Waheajal oli Hermann, ehk ta küll usuteaduse lõpueksami ees seisis, aastal 1878 Saksa-maale läinud ja Leipzigis keeleteaduse õpijaos studeerinud. Säält käis ta 1879 suwel kodu Tartu suure laulupidu laulu juhatamas, sest teda oli laulujuhatajaks walitud.
Pääle pidu reisis Hermann jälle tagasi wäljamaale, mil puhul ta ühes Goldmanniga läbi Poolamaa, Schlesia, Breslawi, Austria Wieni, Graz’i, Triest’i kaudu Italiasse, nimelt Venedigu, Padua, Bologna, Florenz’i, Ajazzo kaudu Rooma ja Neapeli linna jõudis, wälja kaewatud Pompeji linna waatas, siis jälle Neapeli, Rooma, Florenzi, Bologna, Modena, Mantua, Verona, Ala, Merani kaudu Saksa-maa poole, nimelt Innsbrucki, Müncheni, Augsburgi, Erlangeni ja Altenburgi kaudu Leipzigi tuli, kust Goldmann koju reisis. Hermann õppis weel siin, reisis siis ühe kuu aega Wieni kaudu Ungria-maale Budapest’i linna, kus Ungria õpetlastega, nende seas Hunfalvy- ja Budenz’iga, tutwaks sai ja nendelt õppis, siis jälle Leipzigi tagasi pööras ja sääl 20. jan. 1880 doktori-eksami tegi. Kewadel aprilli-kuul 1880 jõudis ta jälle koju, kus warsti kirjatööd hakkas tegema. Põltsamaal elades kirjutas ta E. Marlitt’i romani „Wana mamseli saladus“ Eesti keelde ümber, mis järgmisel aastal trükis wälja tuli.
