462
jutas ta weel kaks näitemängu: üks oli algusmäng „Oksjon“ ja teine tõlge Saksa keelest Körneri järele „Leppimine surmas“, mis mõlemad järgmisel aastal 1874 trükiti ja wõõriti-mõistmisel „Eesti Kirjameeste seltsi toimetuste“ sekka saiwad, kuhu neid selts järgmisel koosolekul 8. jan. 1875 mitte wastu ei wõtnud, sest et mängul, „Leppimine“ „Saksa keele kõnekäänud“ sees olla. Kes aga loeb, leiab, et „Eesti Kirjameeste seltsi“ aastaraamatus ja teistes seltsi toimetustes tol ajal rohkem „Saksa keele kõnekäändusid“ sees on, nii siis põhjust paljalt otsiti — wist, et selts näitemängusid toimetuste sekka ei wõtnud ega tahtnud, mida tal ka pärast ei olnud. Aastal 1874 trükiti ka „Eesti Kirj. seltsi“ aastaraamatus Hermanni pikem muusikaline kirjeldus „Bach ja Beethoven“. Aasta 1875 algul trükiti siis „Linnas ja maal“.
Tartus oli Hermann 1874 lõpul üliõpilase eksami ära teinud ja wõeti 1875 algul usuteadust studeerima ülikooli wastu. Juba 1874 oli ka hulk Hermanni laulusid walmis saanud, mis 1875 algul päälkirjaga „Eesti kannel“ trükist wälja tuliwad. See oli esimene Eesti laulukogu, kuna enne mõni üksik laul J. W. Jannseni, Kunileidi ja M. Körberi poolt ilmunud oli ja E. Hörschelmanni laulud alles trükkimata oliwad. „Eesti kannel“ wõeti rahwa seas lahkesti wastu. Selsamal 1875. aastal trükiti ka Hermanni „Koori ja Kooli Kannel“ I, mis juba 1870 oli käsikirjas walmis olnud.
Aastal 1875 kuni 1882 kirjutas Hermann Dr. Kreutzwaldi järelkäijana ammugi wälja tulewat Laakmanni „Kasulist Kalendrit“ „sabaga“. — Aasta 1875 suwel käisiwad Jürmann ja Hermann üliõpilastena Rootsi-, Norra- ja Daani-maal pikal teekäigul. Selle teekäigu pani Hermann aasta lõpul kirja, ja kirjeldus trükiti aastal 1876 „Eesti Kirjameeste seltsi“ aastaraamatus. Sellel 1876. aastal ilmus ka trükis „Kasuema ja kasutütar, jutt jumalakartlikkude elust“, tõlge Saksa keelest. Selle aasta jooksul kogus ja kirjutas Hermann hulga lugemisi, muist alguslisi muist ümbertehtusi, ja need ilmusiwad aastal 1877 päälkirjaga „Loe“ trükis. Ka oli ta enne
