428
end selle poole pöörata. Kuid Wiedemann hakkas ka Eesti keele kaugemaid sugulasi otsima ning nende keeli tundma õppima. Seda wiisi kirjutas ta siin Mordwa, Syrjani, Wotjaki, Tscheremessi, Liiwi ja teiste Soome sugu keelte lühikesed grammatikad, mis Peterburi Keiserliku Teaduste Akademia poolest nii tähtsaks arwati, et Wiedemann 1857 selle Akademia tõsiseks liikmeks kutsuti.
Peterburis elades hakkas ta nüüd iseäranis Eesti keelt uurima, kuna ta teisi Ugri-Soome sugu keeli nagu seletuseks ühes wõttis ja nende üle kirjutas. Wiedemanni uurimise töö wili oli suur 1000 leheküljeline Eesti-Saksa sõnaraamat, mis 1869 päälkirjaga „Ehstnisch-deutsches Wörterbuch“ Akademia kulul Peterburis ilmus. Raamat oli tuumakas ja tähtjas ja oli wäga põhjalikult kokku seatud. Kirjawiis oli Wiedemanni oma, mis ta Ahrens’i põhjal sünnitanud, kui see ka Eesti keele iga peensust ei märkinud. Sõnade arw oli wäga täieline.
Wiedemanni töö läks Eesti keele põllul edasi. Aastal 1875 ilmus tema sulest suur 700 leheküljene Eesti keele grammatik, mis niisamati Akademia kulul päälkirjaga „Grammatik der Ehstnischen Sprache, wie sie zunächst in Mittelehstland gesprochen wird, mit Berücksichtigung der anderen Dialecte.“ See grammatik oli wäga rikas materjali poolest, mida Wiedemannil wõimalik oli üli rohkesti koguda, kuid sõnade ärajaotamise poolest ei toonud ta mitte just paremust Ahrens’ist. Küll jagas Wiedemann Eesti keele sõnad oma wiisi ära, kuid see wiis ei olnud mitte selgem kui Ahrens’i oma. Keele sõnade tagawara tuleb nõnda ära jagada, et sõnad, millel ühesugune muutumine on, ka ühte liiki panna tulewad. Seda Wiedemanni juures ei leita. Kuda sõnad „jalg, jalga, jala“ ja „kala, kala, kalu“ ja „siga, siga, sea“ ühte esimesesse käänatusesse kokku, „keel, keelt, keele“ ja „meri, mere, merd“ teisesse kokku, „õige, õiget, õige“ ja „ehe, ehet, ehte“ ning „sügawam, sügawamat, sügawama, armas, armsat, armsa“ ja „säde, sädet, sädeme“ ühes wiiendasse käänatusesse kokku wisata wõimalik on,
