429
nagu kapsad ja herned, sellest ei ole sugugi aru saada. Niisamati on koguni wõimata, et ajasõnad „walama“ ja „putkama“ ning „parandama“ ühes, „puhkama“ ja „õmblema“ ning „magama“ jälle ühes, „rebima“ ja „hakkima“ ning „kohkuma“ ka ühes pööratuses seisawad, sest neil ei ole muutumise poolest ühel teisega midagi tegemist. Ka ei ole Wiedemann kolmest pikkuse järgust, mis keeleseadus ometi otse Eesti keele terwest organismusest (kehastusest ehk ehitusest) läbi käib, nagu kude, mitte midagi teadnud. Tema keeleõpetus on siis wäga tänu wääriline töö materjali poolest, millest aga keegi muu peab õigemad muudetused kokku seadma.
Aastal 1876 ilmus Wiedemanni kolmas suur kirjatöö Eesti keele põllul nimega „Aus dem äußern und innern Leben der Ehsten (Eestlaste wälisest ja sisemisest elust).“ Selles on suur hulk wanusõnu, kõnekäändusid, ebausku, muinastarkust ja tabasid üles kirjutatud, mis Wiedemann eestlaste hulgas elades ja käies oli kuulnud ja üles tähendanud. See on Wiedemanni töödest pea kõige kasulikum, sest selle läbi edendas ta tõesti ka Eesti kirjandust ja pani Eesti wanawara kokku ning andis trükki. Seda raamatut saab Eesti kirjanduse sõber ja edendaja ikka hääl meelel lugema ja uurima. Pääle nende kolme suure kirjatöö on Wiedemann weel mõndagi wähemat kirjatööd Eesti keele kohta teinud, milles ta Eesti kirjakeele, piibli-keele ning murrete, iseäranis Wõru murde, kohta seletusi andis, kuid sellest ei taha me siin enam kõneleda. Tema ei ole ialgi kirjakeelt ennast ülesse seada tahtnud, nagu Ahrens seda tahtis. Tema pääle ei ole siis kirjakeele edendajal mitte toetada.
Wiedemann elas — uurimisetööd tehes ja oma endiseid uurimisi täiendades — weel kuni 1887 ning suri siis 17. dezembril ära. Tema mälestus jääb kustumata. Tema suurema töö, sõnaraamatu, on Dr. J. Hurt pärast tema surma 1895 teises trükis wälja andnud, mis töö ka Keiserliku Akademia soowil sündis, et ta pidi Wiedemannile mälestuse panema, sest selle mõtted on raamatus puutumata jäetud.
