427
jema südamega, nagu ta 1869. aasta pidust osa wõttis, ka 1879. ja 1891. aasta pidudest on osa wõtnud, ega ole end ialgi eemale hoidnud. Imeliku armastusega ütles ta: „Olen terwel eluajal Eesti rahwaga käsi käes käinud, ei suuda ma ka nüüd eluõhtul temast lahkuda.“ Selle sõna ütles ta, kui keegi teine kirikuõpetaja ei tahtnud pidujumalateenistust pidada.
Kõige ilusama ja tuumakama waimulikkude laulude kogu sai Willigerode just parajasti enne oma surma walmis, ja see oli „Kätkist hauani. Vaimulikud kodulaulud“ 1893 Laakmanni trükis ilmunud. See laulude kogu on kõige ilusamate ja tuumakamate sekka lugeda, mis Eesti keeli waimulikul põllul on ilmunud. Iga püha ja pidu ning puhu tarwis on siin laulusid leida.
Nõnda on siis Willigerode Eesti rahwa tõsine sõber ka kirja- ja luule-põllul olnud.
Dr. Ferd. Joh. Wiedemann.
Siin kohal ei taha me Wiedemannist mitte kui Eesti kirjamehest kõneleda, mis ta ju ei ole, waid kui Eesti grammatikamehest, kelle töö mõju Eesti kirjandusesse tähtjas oli. Tema oli niisamati kui Ahrensgi üksnes keeleuurija, kes keelt ennast ega selle kirjandust otse nõuuga ei edendanud ega rohkendanud, waid mõlemaid õpetlasena ja teadlasena uuris.
Wiedemann sündis 18. märzil 1805 Haapsalus Saksa wanematest, käis sääl Neus’i juhatuse all olewas kreiskoolis ja pärast Tallinna gymnasis ning astus 1824 Tartu ülikooli, kus ta adwokaadiks studeeris ja ka lõpueksami tegi. Kuid kui juba adwokaadina tegew oli, tuli talle nõuu keeleuurijaks heita, ja ta tegi ka selles asjas eksami ära ning läks Miitawi gymnasiumi wanade keelte õpetajaks 1830—1837 ja säält Tallinna gymnasiumisse sessesamasse ametisse 1837—1857. Juba kreiskoolis oli Neus kui suur Eesti keele armastaja temasse mõjunud, ja Tallinnas oli Wiedemann küllalt Eesti rahwa ja keele keskel, et
