426
Theol’i ja 1859 Wändra õp. Körber’i toimetada oli. Kuid leht ei suutnud end pidada, waid läks 1860 lõpul hingusele: J. W. Jannsen’i toimetatud „Pärnu Posttmees,“ mis 1. juunil 1857 Pärnus ilmuma hakkas, ei lasknud teist lehte enese kõrwal tähtsaks minna. Willigerode toimetatud osa lehte on parem kui teiste kahe oma.
Willigerode on alles oma elu teisel poolel Eesti raamatuliseks kirjameheks hakanud. Tema esimene raamatuke ilmus küll aastal 1865 Tartu keeli päälkirjaga „Meie omma laulu. Eesmänne jaggo. Tartun K. Mattieseni trükk“. Raamatus oliwad waimulikud laulud. Laulumeistriks on Willigerode pärastgi jäänud, mille juures ta ka muusikatundja oli. Tema mure oli siis ka Eesti keelde laulusid nootidega muretseda. Aastal 1870 tuli Laakmanni trükis wälja „Laulo-salgokenne. Segakoorile.“ Sellesama raamatu teine jagu ilmus 1872. Mõlemateks oli kõige rohkem küll esimene Eesti laulupidu aastast 1869 äratust andnud: Willigerode oli pidupresident olnud. Neis kahes raamatus on õige mõnusad Saksa laulud, millele Willigerode sündsad Eesti sõnad oli alla pannud. Sõnad ise oliwad kaunid luulded, kui nad ka just kõrgest luuleannist märku ei andnud. Tema toimetusel ilmusiwad weel 1881 „Kontserdi laulud. Waimulikud ja ilmalikud sega- ja meestekoorid.“ Ka siin on tuumakad Saksa laulud Willigerode mõnusate Eesti keeli sõnadega. Nimetamata ärgu jäägu ka, et Willigerode J. W. Jannsen’i „Eesti Postimehes“ palju luuldeid awaldas ja ka mitmedgi lugemisetükid selles ajalehes kirjutas.
Waimulikka salmikuid on Willigerode iseäranis rohkesti loonud. Tema oli nimelt agar ja wirk oma kogudusele iseäralisteks pühadeks laulusid looma, mis ta lehtede pääle trükkida laskis. Juba nii saatis ta palju laulusid rahwa sekka.
Aastal 1885 andis ta ka kirjamehena raamatukese wälja, mis päälkirja kandis „Ümber-ristijad ehk Baptistlased. Mis peame meie Ewangeliumi-Luteruse kiriku rahwas nende õpetusest ja tööst meie seas arwama?“
Lõpuks tuleb Willigerodest iseäranis nimetada, et ta kõige soo-
