425
nud ja mida kümme jagu on. Nad on kõik nõnda ilmunud „Esimene, teine, kolmas, neljas, wiies, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas ja kümnes Eesti jututooja“. Mõnel ei ole päälkirigi õiges kirjawiisis. Sohberg on nõnda kirjutanud, nagu just mees rahwa seast kirjutada wõis. Ta on nimelt muinasjutud ja lood rahwa suust ilma ilustamata üles wõtnud, jämedaid sõnu tarwitanud, roppe kohtegi kirja seisma jätnud. Ta on ka oma tarkust rahwa tarkuse sekka wõtnud ja ei ole seda just mitte jutu kasuks teinud. Kõige suurema wäärtusega on tema lisad jutule „Kawal Hans ja wanapagan“, ehk see muinasjutt küll Sohbergi, Kõrwi ja Eiseni kirjadegi läbi weel täiesti uuritud ei ole. See lugu on küll wäga tänulik ühele suurele kirjamehele, kes sellest ühise kirjatöö Eesti muinaspilkeainetest saatana kohta wõib kokku panna.
Dr. Adalbert Hugo Willigerode.
Willigerode nimi jääb luuletajana ja laulu edendajana Eesti kirjanduse ajalooga ühendatud. Tema on, ehk ta küll Saksamaalt siia tulnud perekunna wõsa oli, Eesti rahwaga ikka käsi käes käinud. Willigerode on sündinud Eestimaal küünlakuu 2. päewal 1816, ta käis Tallinnas Dom-koolis, õppis siis 1837—1841 Tartu ülikoolis enne keeleteadust ja siis usuteadust, tegi eksami, oli 1842—1848 kirikuõpetajaks Kaarmal Saaremaal, 1848—1857 Karulas ja 1857—1885 Tartu Maarja koguduses. Siin sai ta praostiks ja konsistoriumi nõuumeheks. Aastast 1885—1893 elas ta rahul wanaduses ja suri suwel 1893 juunikuu 25. päewal. Enne surma sai ta weel ülikooli poolest usuteaduse auudoktori nime.
Oma kirjamehelise tegewuse alustas Willigerode meie teada Eesti keeles aasta 1857 ümber, kus ta 1. juulil 1857 asutatud ja ilmuma saanud Eesti ajalehe „Talurahwa Postimehe“ toimetaja oli, mis leht 1858 Äksi õp.
