392
grammatik, teine trükk, sai uue kirjawiisi põhjaks, kui ka üksnes nendele, kes Saksa keelt oskasiwad, sest Ahrens kirjutas Eesti keele õpetuse Saksa keeles.
Meelde tuletamata ärgu jäägu mitte, et Kreutzwald mitte Ahrens’i järelt uut kirjawiisi ei õppinud, waid ise. Tema kirjutas juba enne Ahrens’i grammatika wäljatulemist uues kirjawiisis, nagu teame juba 1851 ja ennem, kuna Ahrens’i grammatik 1853 wälja tuli.
Et Kreutzwald uut kirjawiisi Eesti raamatutesse tuues palju wastaseid leidis, on teada. Kõik Eesti tolleaegsed kirjamehed oliwad tema wastu. Uue kirjawiisi põhjusmõtted ei olnud kellegi meele pärast. Sõnad „mina, sina, tema, Jumal, tegi, kawal“ üteldi wälja „miina, siina, teema, Juumal, teegi, kaawal“ ja naerdi ja pilgati nende üle. Kreutzwaldi taheti naeruwääriliseks teha. Tõesti oli mehist julgust waja kõike seda pilkamist ja waenu kanda. Küll ei ole Kreutzwald ialgi suur keeletundja olnud ega tahtnudgi olla, aga mis ta kord õige tundis olema, selle eest ta seisis ihu- ja hingega. Waenust ei lasknud ta ennast iganes maha rudjuda. Ei sugugi! Ta kirjutas oma wastastele wasta, et küllalt sai. Kui teda pilgati, siis ei jäänud ka tema wait, waid wirutas wasta. Ta pilkas neid kibedasti, kes õigust ära ei tundnud, ja oma „Kilplaste“ jutus on säärastele mõnigi hoop winnatud. Selle raamatu kirjutasgi ta sellel põhjusel Eesti keelde, et näidata, kui naeru wäärt need on, kes loperguste neljakandliliste ratastega sõidawad, kus ümmargustega kergem on, kes kotiga walgust nõuukotta kannawad, kuna see isegi sisse tuleb, kui aknad kojal on, kes weskikiwa suure waewaga mäest alla weawad, kuna kiwid isegi alla weerewad, kui neid lastakse jne.
Aastal 1857 oli Eestis kõigest kaks Eesti ajalehte; need oliwad J. W. Jannseni asutatud „Pärnu Postimees“ ja Tartus enne ilmuw „Talurahwa Postimees“. Neis lehtedes wõideldi nii hästi uue kirjawiisi poolt kui ka wastu. Kreutzwald oli muidugi poolt-wõitleja. Aga uus kirjawiis wõitis ikka enam ja enam sõpru. Kirjamehi hakkas peagi tubli
