393
osa tema poole hoidma, ja Kreutzwald oli siis täiesti wõitjaks jäänud, kui see ka mõnegi aasta kestis.
H. Neus oli ühes Kreutzwaldiga hulga Eesti rahwalaulusid rahwa suust kogunud ja aastatel 1850—1852 Tallinnas trükkida lasknud. Tema oli sellega palju imestust äratanud. Kõik oliwad seni ajani enamasti uskunud, et Eesti rahwa suust muid laulusid ei saa kui paljaid lorilaulusid. Aga nüüd nähti, et nende põlatud „lorilaulude“ sees suur warandus warjul oli. Need laulud näitasiwad, et eestlastel muistsel ajal oma wana usk ja jumalad oliwad olnud ja et ka ajalugu nende sees warjul oli, üleüldse, et rahwa hing end laulusõnades awaldas. See tegi äratust ja elu ning andis edasiuurimise hoogu.
Kreutzwald andis ühes Neus’ega Saksa keeles ühe raamatu Eesti rahwa muinasaja- ja nõia-lauludest wälja. Selle raamatu materjal oli sellest raamatust, mis tuntud Boecler enam kui pool teist sada aastat enne oli trükkida lasknud, ja mida ka meie siin raamatus oleme päätuuma järele ära trükkinud. Ka see raamat oli tähtjas, ja Peterburi Keiserlik Teaduste Akademia laskis ta enese kulul trükkida.
Fählmann, kes aastal 1850 suri, oli juba ära tundnud, et Eesti rahwa lauludes suur tuum warjul on. Iseäranis oli Fählmann Kalewipoja laulusid rahwa suust kogunud, ja tema nõuu oli neist suurt lugulaulu kokku seada. Aga tema warane surm tegi seda wõimatuks. Tema mõte aga elas edasi.
Kreutzwald oli ära tundnud, et aeg käes on suurt tööd enese kätte wõtta, see on ühte suurt lugulaulu Eesti keelde soetada. Õpetatud Eesti selts oli ka wäga selle poolt, et Kreutzwald töö enese kätte wõtab, ja soowis seda elawalt. Suure waimustusega hakkas Kreutzwald tööle. See tagawara, mis Fählmann oli korjanud laulude poolest, anti ka Kreutzwaldi kätte. Ise korjas Kreutzwald ka laulusid ja lugusid rahwa suust ja kirjutas üles.
Kreutzwald teadis seda täiesti, et ta ühte suurt ülesannet püüab täita: Ta tahtis suurt lugulaulu kokku seada. Ta tundis oma töö tähtsust, ilma et selle üle uh-
