391
keeles oli tarwitatud, peaks maha jääma ja uus loomulisem tema asemele saama — Soome keele kirjawiisi eeskuju järele. Kreutzwald kirjutas selle üle nii hästi Eesti kui ka Saksa keeles. Tema uuendus leidis aga wäga palju wastaseid, ja esiti oli üksi Kreutzwald Ahrensiga uue kirjawiisi poolt. Aastal 1851 jättis Kreutzwald wana kirjawiisi osalt maha ning hakkas „Kasulises Kalendris“ uut kirjutama. Kui aastal 1852 Tartu ülikool oma 56-aastast jubileumit pühitses, siis teretas Kreutzwald ka Eesti keelses luuletuses ülikooli. Teretuse-luuletus oli muist uues kirjawiisis kirjutatud.
Aastal 1851 ilmus ka raamat „Ristisõitjad“ Kreutzwaldi sulest. Selles raamatus jutustab meile Kreutzwald, kuda kesk-ajal inimesed Kanaani-maad püüdsiwad türklaste käest tagasi wõita. Ka tuli sellel aastal esimene jagu „Maa- ja merepildid“ wälja. Need mõlemad raamatud oliwad weel wanas kirjawiisis. Aga kolmas raamat oli juba uues kirjawiisis trükitud, ja see oli nimelt kuulus raamat „Kilplased“. Ka see raamat oli Saksa keelest wõetud, aga sai Eesti rahwa-raamatuks. Imelise rutuga sai see raamat terwe rahwa omaks. Praegugi nimetatakse igaühte, kes lollusi teeb, kilplaseks.
Aastal 1853 ilmus esimene algusjutt Kreutzwaldi sulest; see oli „Paar sammukest rändamise teed“, uues kirjawiisis kirjutatud. Selles jutus kirjutab Kreutzwald, kui ta sissejuhatuseks enesest on jutustanud, ühe wäga härda ja haleda kui ka lihtlabase loo noorest neiu-õiest, kes elu-hommikul surmale närtsis. Jutt näib nagu Kreutzwaldi enese elust wõetud olewat, ja noor neiu, keda kirjutaja kõige ilu- ja õrnusega ehib ja kirjeldab, näitab, nagu oleks ta kuulsa kirjamehe enese südamearm.
Aastast 1853 saadik ei kirjutanud Kreutzwald enam ühte ainustgi raamatut wanas kirjawiisis. Ta oli wigase kirikukeele koguni maha jätnud. Sellel ajal ilmus ka Ahrens’i grammatik uue kirjawiisi tarwis, ja Kreutzwald tegi temale Eesti kirjanduses teed. Ahrens ise ei ole, nagu teame, ühtegi raamatut Eesti keeles kirjutanud, aga tema
