Mine sisu juurde

Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/365

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

357

Soome lahesse käia, siis sai ta sagedasti ka soomlasi kuulda ja himustas Soome keelt tundma saada. Sest ep see aegsasti tuli, et ta pea ihaldas ka Eesti keeles Soome põhjusel seiswat kirjawiisi pruugitawaks teha, sest et ta Soome keele peagi oli tundma õppinud.

Aga aastal 1843 ei olnud Ahrens Soome keele tundmises weel mitte kindlale põhjale jõudnud. Nimetatud aastal ilmus Ahrens’i sulest Eesti keele õpetus „Grammatik der Estnischen Sprache“ Saksa keeles. See grammatik annab tunnistust Ahrens’i terawast waimust keeleseaduste uurimises, aga ei weel mitte täiusest ning oli alles wanal kiriku-kirjawiisil Hornungi põhjusel kirjutatud, kui ka paljud keele seadused loomulikumini seletatud oliwad.

Kümne aasta jooksul pärast oma grammatika ilmumist uuris Ahrens ühte puhku edasi. Ta wõttis hoolega kõigest osa, mis kudagi wiisi Eesti grammatikasse puutus. Tema tarwitas õppusi, mis Heller ja Knüpffer oliwad uurinud ja seletanud. Tema luges ka neid kirjasid, mis Fählmann oli Eesti keele üle ilmuda lasknud ja mis Eesti keele loomu sügawamini seletasiwad. Ahlqvist arwab, nagu teada, Fählmann’i suuremaks keeleuurijaks kui Ahrens’i.

Ehk Ahrens küll juba wara Soome keele kirjawiisi tähtsuse äratundis ja teda Eesti keelele sündsaks arwanud, ei olnud siisgi tema esimene, kes Eesti keeles uue kirjawiisi üles wõttis wõi seda kirjutas. Juba 1680. aasta ümber tundis Bengt Forselius tarwis olewat Soome kirjawiisi ka Eesti keelele sündsa olewat, aga ei kirjutanud sellest midagi. A. J. Arvidsson, kes sündimise poolest soomlane, kirjutas Rosenplänter’i „Beiträge“ sees 15. wihus „Ueber die ehstnische Orthographie“ kirjatüki, milles ta waimustatud wiisil juba meie 19. aastasaja algul selle eest seisis, et Soome kirjawiis Eesti keelele ainsalt kõlbuline olla. Aga teda ei mõistetud. Esimene, kes Eesti keeles raamatu uues Soome kirjawiisis kirjutas, oli, nagu teame Schüdlöffel. Teine uue kirjawiisi kirjutaja oli Fählmann, kes teda oma „Piibo jutus“ tarwitas. Kolmas oli