356
asus. Et Ahrens juba sellel ajal Soome kirjawiisi suurema õiguse Eesti keele kohta äratundis, seda ei ole kahelda. Ahrens on wissisti Schüdlöffeli kohta mõjunud, aga et Ahrens ise midagi Eesti keeles ei ole kirjutanud, see on teada. Schüdlöffel on Ahrens’i mõtted ennemini teoks muutnud kui Ahrens ise, kui ta ka muud kirju Eesti keeles meie teada mitte ilmutanud ei ole.
Eduard Ahrens.
Ahrens on Eesti kõige suurem keeletundja ja õieti esimene loomupäralise Eesti keele kirjutaja, kui ka ta ise midagi Eesti keeles ei ole kirjutanud. Aga tema grammatik andis oma teises trükis Eesti kirjawiisile korraga loomulise kindluse, ning see ongi, mis Ahrens’i Eesti kirjanduse ajaloos tähtjaks teeb.
Eduard Ahrens on sündinud Eestimaal 22. märzil 1803, studeeris Tartus usuteadust 1820 kuni 1823, aga sai alles 1834 gradueeritud studendi õiguse. Ta oli kuni 1837 kodu-kooliõpetaja Eestimaal, oli siis reisidel 1837—1838, mis teda läbi Saksa- ja Prantsusemaa wiisiwad. Juba 1837 oli ta Kuusalu kirikuõpetajaks walitud. Sesse ametisse jäi ta kuni 1863. Wiimastel neljal aastal 1860—1863 oli ta Lääne-Harjumaa praost. Ta suri Tallinnas 24. januaril 1863 alles üsna warases wanaduses 60-dal eluaastal. Tema oli aastatel 1845—1847 Tartu Õpetatud Eesti seltsi auuliige, aga et ta selle seltsiga teadusliste asjade pärast waidlusesse ja pahandusessegi sattus, siis ei kestnud auuliikme nimi kauemini kui kaks aastat. Ka mitme teise seltsi liige oli ta, nõnda nimelt Tallinna Kirjalaste seltsi liige.
Omal kaunis pikal ameti-ajal oli Ahrens’il küll wõimalik Eesti keelt puhtasti ja täiesti äraõppida, sest et ta päälegi ühel maakohal elas, kus kaunis puhast Eesti keelt kõneldakse. Et tema elukoht mererannas oli, mis
