358
Eesti rahwa lugulaulu kokkupanija Kreutzwald. See kirjutas uut kirjawiisi oma Kasulise Kalendri sabas 1846-st saadik ja pärast aastal 1848 oma ajakirjas „Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on.“ Need kolm meest on siis uut kirjawiisi juba enne Ahrens’i kirjutanud. Siisgi on Ahrens tähtjas uue kirjawiisi kohta, sest tema oli esimene, kes uut kirjawiisi Eesti keeles teaduslikult põhjendas ja selle läbi temale tulewikus täie wõidu kindlaks tegi. Esiotsa ei pandud seda uut kirjawiisi suuremat õieti tähelegi, aga peagi algas wana kirjawiisiga wilunud meeste hulgas wõitlemine tema wastu, kui ka esiotsa wähesemal mõõdul ja tasasemal kombel.
Kui kõik ettewalmistused ja tööd lõpetatud oliwad, siis andis Ahrens Tallinnas Kluge ja Ströhmi juures oma grammatika teises trükis wälja. See sündis aastal 1853. Raamat kandis päälkirja „Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes von Eduard Ahrens, Pastor zu Kusal. Erster Theil: Formenlehre. Zweite umgearbeitete Auflage. Zweiter Theil: Satzlehre.“ Esimesel trükil ei olnud lauseõpetust kõrwal, sellel teisel trükil oli ka lauseõpetus ühes, mis muidugi raamatule hoopis suurema wäärtuse andis. See Ahrens’i grammatika teine trükk ongi nüüd see raamat, mis Eesti kirjawiisile, nagu teda nüüd üleüldselt kirjutatakse, põhja pani. See põhi oli oma kohast loomulik, wähemalt palju loomulikum kui endine kirikukirjawiis, mis Hornungi põhjal seisis. Et Ahrens Eesti keele loomu õieti oli äratundnud, seda ei wõi keegi täna päewani salata, sest see on nii.
Küll ei wõi ka seda salata, et nimelt käänatustes (declinationides), iseäranis aga pööratustes (conjugationides) kõik sõnad otse loomulikul kohal ei seisa ja selle pärast grammatik weel parandust nõuab. Nõnda ei ole Ahrens kolmest pikkuse-järgust midagi teadnud, waid on üksi sääl sõnade seas wahet teinud, kus wähendus (Elision ehk Insertion), sarnandus (Assimilation ehk Dissimilation), kõwendus (Emollition ehk Induration) tõesti häälikute muutmisel tunda on. Aga kus häälikute muut-
