341
wanu rahasid õige tubli arwu, millest paljud oma kalli hinnagi pärast on tuntawalt seltsi muud mõju raugendanud.
„Ja siisgi leitakse nii Eesti- kui Liiwimaal mitmeid seltsisid, kelle ainus eesmärk on ajaloo ja muinasaja uurimine. Meie arwates teeks „Õpetatud Eesti selts“ paremini, kui ta enese toimetuse üksnes Eesti keele ja selle muinsuse tundmise edenduseks rajaks ja ajaloo uurimise järel olewate kalliste rahade ja muude nõuude korjamise neile seltsidele jätaks, kellesse need asjad enam puutuwad kui teda, sest neis ei arwa meie teda teistega wõiwat wõistelda. Seda mõtet ärgu keegi lugegu laitusehimust üteldud olewat; aga et selts nende ridade kirjutajale selle auu tegi, et teda kirjawahetawaks liikmeks kutsus, siis arwab tema seda wõrt tõtt julgesti ütelda wõiwat usaldada — liiatigi kui haruldane seltsi liige seda armastusest Eesti rahwa ja keele wastu teeb, mis ta sees on, nii kui ka lootuses, et mõlemad nüüdsest olekust wäljakohuneksiwad.
„Meelde tuletatud kaksidus seltsi toimetamises wõi õigemini seltsi liig wäljakaalumine teisesse osasse oma toimetusesse, on teinud, et selts ei ole nii mõnusasti keele ja kirjanduse asjasse mõjunud, kui seda oleks loota wõinud. Aewa kasuta ei ole siisgi ta olnud selles asjas. Seltsi siia loetawatest talitustest on iseäranis meelde tuletada, et see ostmise ja kinkimiste läbi on enesele wäikese Eesti keelse kirjakogu kogunud, mida selles kirjanduses ei enam täieliseks wõi arwata, kui üksnes kõige wanemate kirjade poolest. Ka on sõnaraamatu soetamine seltsi eneseline püüdmine olnud. Juba seltsi esimesel koosolekul seletas tolleaegne Eesti keele lektor Tartu ülikoolis Jürgenson, kui tarwiline keele edendamisele kõlbline sõnakiri oli ja näitas, mil kombel selts seda wõiks nõuutada.
„Peagi wõeti sõnaraamatu walmistamine hoolsasti käsile, seltsi keele-tundwatest liikmetest wõttis igaüks mõne tähe enese kirjutada, ja mõne aja pärast ilmutati seltsile, sõnakiri olewat suurt osa walmis. Kes teab mis siisgi takistuseks oli — ehk sellel wiisil tehtud töö puuduline
