340
kulukandmisele ei jõua selts esimesel elamise ajal naljalt, sest seltsi enese asutamise ja ülespidamise tööd ja kulud wõtawad jõuu ja wara esiotsa koguni ära. Sellest see siis ka tuleb, et seltsidel, wähemalt esiotsa pärast asutamist, wähe on wõimalik teha. Esimestest seltsidest Eesti kirjanduse kasuks kirjutab tuntud prof. Ahlqvist oma „Eesti kirjanduse ajaloos“ nõnda:
„Nagu enne oleme näinud, põhjendati Kuressaares (Ahrensburgis) juba 1817. aastal selts, kellel Eesti keele ja kirjanduse edendamine eesmärgiks oli. Aga ehk selle asutajad küll kahtlemata toimelised mehed oliwad ja eestidust soojalt armastasiwad, ei näi see selts siisgi midagi iseäralist asja korda-saatnud olewat. Ta oli liiga kõrwal muust Eestimaast, sest et liig wähe wõimu nii raha kui kirjatöö poolestgi temal oli, ja wiimati jätsiwad tema wähesed liikmed ka igakuised koosolekudgi pidamata. Selle wastu näis Tartu linn sobiwam pesapaik säärasele seltsile olewat, sest siin oli maa ülikool, mille kaudu sellele ka tulewikus wõib uusi wõimusid loota; siin ja ligikonnas oli mõndagi meest, kes seltsi eesmärki wõisiwad edendada, ja see linn oli juba wanast ajast saadik eestiduse pää-paik. Nii arwasiwad mõned neist meestest aastal 1838 sellest asjast, ja kui rahwa walgustuse ministri poolest luba oli tulnud, pidas „Õpetatud Eesti selts Tartus“ (Die gelehrte Estnische Gesellschaft zu Dorpat) esimese aastapidu januarikuu 18. päewal 1839. Liikmete arw oli see kord 19. Sest saadik on see selts wähe haawal kaswanud suuremaks ja suuremaks, ja 18. januaril 1853, millelt wiimane aasta-aruanne on, oli seltsil 98 liiget. Raamatukogus oli samal päewal 1135 kirjatööd 1679 köites, muinasrahasid 2472 tükki, wanu käsikirjasid 149 tükki, pääle selle palju wanu asju, eestlaste riideid jne.
„Selle seltsi eesmärk on pea ühtlane olnud kui meie (Soome) „Kirjallisuuden Seura“ eesmärk. Salata ei wõi meie siisgi, et see, iseäranis wiimastel aegadel, on liiamal armastusel ajaloolist ja muinasasjasse puutuwat eesmärki rohkem täitnud. Ta on wanu käsikirjasid korjanud ja
