337
mekkinud, ma küll liiga wõtnud; kõht walutab, pää uimane ja haige, keha rammu kadunud; roog oli magus ja hää!“ — „Mina lähen ometi ka teda katsuma; küll ma liia eest hoian.“ Wõttis suutäie sest roast, lendas laua pääle tagasi: „Mis ta mulle teinud, priskemaks ta mind teinud! Näed, kuda ma hüppan ja tiiwu lehwitan! Mina lähen ja wõtan weel.“ Wõttis mõne suutäie, ronis taldriku ääre pääle: „Mis sest natukesest! Mina pööran tagasi, wõtan himu otsa.“ — Sinna ta jäi; himu tegi elule otsa. — Tuli teine kärbes kärmasti lennates, küsis: „Kus mu Mai on? Olete mu Maie näinud? Meie seisime üheskoos õie pääl; mina läksin natuke piima jooma, tulin tagasi, ei olnud enam sääl; kus nüüd mu Maieke! Kas teie ei ole näinud?“ Kärbes, kes wastas, pühkis nokka ja ütles: „Ma palun, wõta ometi seda uut rooga mekkida, mis magus ja hää; siin on tükk, söö seda, küll tunned, mis rõõmsaks ta teeb ja kuda su mured kaotab; mine siis, otsi Maie!“ — „Wõin ometi wõtta, siin söödakse magusasti“. — Tema sõi kärmasti kõhu täis ja lendas laua pääle Maie waatama. Ta jalad oliwad nõrgad; nägi, Mai magas lusika juures, sai ta ligi, heitis ta kõrwa ja suri. —
Herra laskis need surnud kärpsed ärapühkida; üks jäänud kogemata kohwi-tassi juurde. Kui ta oma kohwi sai joonud, heitis pärast lõunat puhkama. Sai tema magama jäänud, nägi unes, et see surnud kärbes laua päält elusse tõusis ja tuli temaga rääkima: Nüüd et ma surnud olen ja sina, kes magad, ka nagu pool surnud, nüüd meie saame teine teise mõttest aru, ’pole meil sõna tarwis.
Herra. Mis aru ja mõistus kärpsel on?
Kärbes. Enam, kui su rumalus arwab! Sul on inimeste uhke meel; arwad sa seda tarkuse olewat! Tead sa, meie oleme ühe Jumala loomad! —
Herra. Aga sa ei ole enam kui kärbes: üks waewane loom.
Kärbes. Sa oled inimene, üks kuri loom, ei karda teistele kurja tehes; püüad, olgu mil wiisil, kõik oma kasuks; on see su tarkus? Millal sa näinud, et
