338
meie teine teisele kurja teeme? Et ma küll kärbes olen, nii tark ma ometi, et tean, kurja tehtakse rumalast meelest ja hääd targast meelest. Sa wõiksid kärpsest tarkust õppida, kui meie keelest aru saaksid.
Herra. Mis keel teil on? Teil aga nokk, misga teie kõik road nosite.
Kärbes. Rumal inimene! Kui keelt ei oleks, ei meie siis nõnda kokku ei seltsiks; iga loomale antud, et tema selts temast aru saab.
Herra. Mul hoopis enam tarkust kui sul.
Kärbes. Kust sa seda tead?
Herra. Kui sa tark olid, mis sa seda seent läksid sööma, kust sa surma leidsid! Sa nägid, hulk surnuid oli laua pääl.
Kärbes. Kui sa tark oled, miks sa seda põlewat wiina wõtad! Sa näed, mis kurja ta teeb; kust sa siis targem oled! On sul weel enam tühje kiitusi inimeste tarkusest? Kui sa surnud, siis sulle tulewad targemad arud, su mõistusele tuleb enam walgust. Kui mina ka tahaksin ennast kiita, mis mees ma olin, ei sa enam julgeks suud lahti teha! Mul oli kuus jalga, sa waewane loom, roomasid kahe jala pääl, kui ma lennates sust mööda läksin. Mina sinu kuningaga ühel laual söönud. Kui mu kõht täis oli, läksin ja puhkasin ta rinna pääl; ta mind rahul hoidnud.
Herra. Suur auus armulik kärbes, küll ma olin rumal, et teie mulle andeks annaksite! Ma matan teie surnukeha auusasti maha; muretsen ühe suure kiwi ja panen kuldpookstawitega pääle: „Siin puhkab üks kärbes.“
Kärbes. Oh sa rumal! Kes surnukeha eest muret kannab ja waimu jätab unustusesse! Waimu kasu püüa, kui sa tark oled! Jäta keha matmata wõi wõta kaasa meeldetuletuseks, et kõik loomad surelikud on: mõtle surma pääle, see teeb sind surmaga tuttawaks, ei sa siis surma karda, kui ta sulle kätt pakub; sa wõtad ta käe wastu, nagu tuttawa ja sõbra käe.
Herra. Kärbes, kust sa kõik selle tarkuse saanud?
Kärbes. Kõik hää tuleb Jumalast. Kes otsib, see leiab. Aga inimesed ei püüa otsida; nende mure katsub, mis kehale
