336
sündinud? — „Ma seisin seina pääl, ootasin, kui wana mees silmad kinni pani, lendasin nina pääle, kükitasin ja tegin nina otsa pääle märgi!“ — Kõik naersiwad ja lehwitasiwad tiiwasid. — „Ta suured käpad tuliwad ja pidiwad mind tapma, mina lipsti lendu, minu surma-hoop läks tema wastu nina.“ Üks kärbes ütles: „Kui ta õieti magab, et ju suu lahti lööb, siis wõib imet temaga teha.“ — „Wiimati, lõuna oli mööda, ma tundsin roa haisu, läksin haisu pääle tema keldrisse waatama, kus ta road pannud, leidsin mõne kribekese hamba wahele, oli pime, ei näinud otsida, kus wara seisis. Ta koerad hakkasiwad urisema, ma ruttasin, et lennates keldrist wälja sain, ei ta mu järele löönud, et ma küll warguse tee pääl olin. —“
Kui kärpsed tahtsiwad wõitu jooksta, wõi rammu katsuda, öeldi: läheme wana mehele pää pääle, ei wõi komistada ega wasta liiwatera kukkuda.
Ühel õhtul herra ja proua läksiwad lastega kopli pääle jalutama; noor herra tõi wanematele ühe ilusa punase seene. Isa wõttis tema käest, ütles: „See on kihwtine, selle eest tuleb hoida; anna see mulle, ma tean, mis ma teen.“ Teine hommiku sai kohwi-laud ärakraamitud, küsis herra lusika ja taldriku, rõhkus seene puruks, riputas peenikest suhkrut pääle. Kui kärpsed nägiwad, et taldrik jälle sääl seisis, ütles üks teistele: „Lähme seda uut rooga katsuma!“ Warsti oli mitu kümmekonda koos; esiti läksiwad ümber taldriku ääre; kui nägiwad, et mõned ju õieti ahnelt neelasiwad, ajasiwad ligi ja wõtsiwad aga ka; kes kõhu täis söönud, jäi sinnasama paika, kes wähemini wõtnud, roomas taldriku ääre pääle ja suri sinna; mõned wõtjate hulgast lendasiwad laua pääle, saiwad natukese käinud, siis suriwad. — Seinast lendas üks kärbes laua pääle, oma meelest üks õieti tark; kui ta nägi kärpse seljali, pööras tema poole, astus ligi, torkis nokaga ta külge ja ütles: „On see kärpse wiis seljali magada! Tõuse üles, häbemata!“ Aga ei see wõtnud enam jalgu alla. — Tuli ta wastu kärbes tuikudes, ütles see tark: „Mis sul wiga? Sa olid ju enne see kõige kibedam jooksu pääle.“ — „Olen seda uut rooga
