335
enam teda näinud. Sai ta wee ära raputanud, ütles: „Kui mul hää on, ei ma teine kord paremat lähe püüdma.“ — Armsad, kui teil hää paik on, ärge minge teist katsuma! Uus paik paistab, nagu wari wee sees, ikka parem olewat. Teile wõib koera wiletsus kätte tulla.“
Grahw Manteuffel’i teine raamat oli „Willem Nawi elupäewad.“ See raamat on iseäranis wiinajoomise wastu kirjutatud. Kuda tema sisu, sellest paneme siia raamatukese hakatuse üles:
„Suwel soojade päewadega oli nii palju kärpseid, et inimestele rahu ei andnud. Kärbi mõis oli wasta lõunat ehitatud. Kui uks lahti tehti, need lendasiwad tropis tuppa. Sääl nad omad lustid pidasiwad, omad wallatused tegiwad. Juba hommiku wara, kui kohwi-laud kaeti, neid tuli hulk, nagu oleks nende parast kõik sinna pandud, katsusiwad ühte ja teist läbi; kui ’polnud õieti meele järele, nühkisiwad pää esimeste jalgadega ja tagumistega silitasiwad tiiwad, lõiwad lendu, otsekohe koogi tüki pääle: saiwad mõned suutäied wõtnud, heitsiwad kohwi-tassi juurde, jõiwad tilgakest pääle, nii targasti nagu inimene; kiitsiwad teiste wastu, et sel wiisil kõige paremini see kuiw kook alla läheb. Oliwad kärpsed, kes hoopis tassi tahtsiwad ära juua, läksiwad sisse ja uppusiwad; see oli nende noorte wiletsus, kes wanemate õpetust ei wõtnud kuulda, et liha-himul ikka kuri ots. Sööma-laual nad oliwad niisama häbemata; ei jätnud rooga katsumata, kus jalgadega sees ei trampinud. Wana herra oli kõige suurema kiusu all. Nende hulgas oliwad mõned kel õieti koera wiisid oliwad ja, kes kuradi tempu tegiwad. Wanamehel oli paljas pää, mõni hall juukse karw kuklas, mis endisest ilust järele jäänud. Selle palja pää pääle nad üksalati lendasiwad; üks tuli, teine läks; wana mees raputas küll ja pühkis käega. Seda pahandust ta oleks kannatanud, aga temal oli see wiis pärast sööma tukkuda; siis tuliwad kõik, ei mõistnud karta. Üks nende kuradi kärbeste hulgast tuli laua pääle teiste juurde, tõstis ühe ja teise jala, ei saanud naeruga warsti sõna kätte; teised küsisiwad: Ütle, mis sulle
