334
sind südamest õpetan: Ära seltsi mitte santide inimestega!“
Nõnda on proow grahw Manteuffel’i jutust. Manteuffel on ka oma jagu luuletaja ja on mõned luulded loonud. Nõuda käib talgu-laul järgmisi:
„Wõtke rõõmsast’ sirbid kätte,
Ärge laske teisi ette:
Näete, põld, see tõuseb, liigub,
Iga kõrss, see mängib, kiigub.
Herra luban’d talgud teha;
Lusti, rõõmu saame näha.
Pill, see wiib meid ukse ette.
Leib ja liha antaks’ kätte
Siis need täied waadid kantaks’,
Laia kapaga meil antaks’.
Talgu kisa hakkab pääle,
Igaüks a’ab oma hääle.
Pill, see hüüab tantsu wiisid,
Kutsub Anned, Marid, Liisid.
Tõstke jalga, walget sukka,
Talgu tolm ei tee neid hukka.
Jüri habe tilgub õllest,
Mari joon’d, see näha põllest;
Jüri hambad hoidwad toopi,
Tuleb anda talle hoopi.
Juba tunnen õlle tähe,
Tema tõuseb minu pähe.
Ei need jalad kanna pääd —
Meie talgud olid hääd.“
Lõikuse-laul käis nõnda:
„Sirise, sirise sirbikene,
Kõlise, kõlise, kõwer raud!
Kelle sirp nüüd ette jõuab,
Selle wastu peidmees sõuab.
Kasime kergesti koju poole,
Läheme lauldes läbi metsa.
Kelle hääl sääl selgest’ kostab,
Sellel’ peidmees mütsi ostab.
Jõuame joostes sooja sauna,
Wihake wõtab wiimse tolmu.
Ilusam hiilgawad lahtised juuksed,
Parem paistawad punased paled.“
Üks õhtu-lauluke, mis grahw Manteuffel tein’d, on nii:
„Näed sa, kuu, see kullaratas,
Weereb udu-järwe pääl
Päike heitnud metsa taha,
Palaw peitnud warjusse.
Ainult lõoke weel laulab,
Tänab loojat armu eest.“
Raamatu ees otsas on mõned walmid ehk mõistujutud, millest ühe lühikese siia üles paneme, mis nii käib:
„Koer ja lihatükk. Oli koer, kes lihatüki kätte saanud. Kui ta läbi jõe läks, nägi, et liha wari wee sees hoopis suurem oli; ta laskis tüki suust ja pidi suuremat jõe põhjast wõtma; otsis, otsis. Sellel ajal wiis wesi lihatüki tammist alla. Kui ta tühja suuga pääd wee pääle tõstis, oli liha läinud; ei ta
