220
et ka nemad pidiwad enestele lusti talupojaga tegema. Sai nüüd talupoja uni lahkunud, siis tegi ta suu ammuli lahti ja waatas enese ümber nagu pärdik; ta ei teadnud mitte, kus ta pidi olema ning mis aee pidi tähendama. Sedamaid tuliwad sulased kummardades sisse, ja teised tõiwad temale wett ning rätiku, teised jälle wiina, kookisid ja kõiksuguseid kallid ja magusaid asju. Tema, kes terwe eilase päewa söömata olnud, neelas nüüd ning lakkus õieti pääle. Sai ta söönud, siis juhatasiwad sulased teda suurde saali, kus saksad koos oliwad. Need kummardasiwad, hirwitasiwad ja palusiwad teda, et ta pidi maha istuma. Aga tema kui lõõp inimene ei tea mitte, mis sündinud. Kõik läheb ilusasti ja hiilgab, kõik kummardawad ja auustawad teda, selle pärast hakkab ta kõike uskuma ning arwab end taewas olewat. Juba jälle käseb ta, et laud peab kaetud saama. Laud saab kohe kaetud, ning sea-liha ja saia, kalu, praadisid, õunu ja joodawat wiina pandakse rohkesti pääle. Mees istub siis maha ja hakkab jälle neelama ning paneb ka kõik taskud täis, mis-üle kõik täiest suust naersiwad. Kui nad nüüd oliwad söönud, siis läksiwad nad kõik aeda, ja prouad ja preilid andsiwad kummardades temale käsperi-marju ja õunu, mees pani ikka nahka. Pärast hakkasiwad kaartisid temaga mängima, misläbi ta enam raha sai, kui ta terwel oma eluajal oli näinud. Wiimaks läksiwad nad temaga tantsima, siis oli kära õige lahti, sest küll wõib arwata, kuda tema tantsis. Oli see kõik sündinud ja kõik imeteod temaga tehtud, siis nemad andsiwad temale jälle nii palju wiina ja õlut, et tal küll oli, ja ta jäi jälle magama. Kallid riided wõeti jälle ära, ja wanad nartsud pandi talle ümber, ning nõnda joobnult wiidi ta sinnasamasse, kus nad teda oliwad leidnud. Sai ta üle ärganud, siis nägi ta ennast jälle wanas põlwes, selle pärast arwas ta, et ta unes taewa-riigi rõõmu näinud.“
See jutt on sama, mis J. W. Jannsen umbes 1870. aasta ümber nime all „Pärmi Jaagu unenägu“ näitemänguks tegi, kuid see näitemäng läks kaduma ja on uuesti nüüd jälle mälestuse
