221
järele üles pandud. Jutt ise on 18. aastasajal küll igas Europa haritud keeles leida olnud.
„Tark mees. Ühel peremehel oli wäga rumal naene, kes kõik hooletu meelega suust wälja ajas. Selle mehele juhtus, et ta naese nähes ühe rahapoti leidis. Mees teadis küll, mis lugu naesega oli, selle pärast püüdis ta asja nõnda pöörata, et kui naene sest leitud rahast peaksgi lausuma, üksgi seda ei usuks. Ta ütles siis: „Oh mu kallike, mis pahu asju olen ma eila õhtu kuulnud! Arwa, siin meie maal peab sõda olema!“ — „Issand Jumal!“ ütles naene. „Jah,“ ütles mees, „aga mina ei hooli millestgi, kui aga sind hoian.“ — Naene wärises kui aawa-leht ja kisendas: „Oh ma waene, kus pean ma nüüd jääma!“Aga mees ütles: „Ole wait, praegu tuli mul hää nõuu meelde: Nurgas on suur tühi tõrss, mis kummuli seina äärde pandud, poe selle alla!“ Naene puges ka kohe alla ja istus sääl wagusasti. Mees wõttis otre ja wiskas neid kui haawlid wasta tõrre põhja ja pani siis kanad sinna pääle sööma. Need lõiwad otre süües nokkadega wasta tühja tõrt, kostis nagu trummid ja suuredtükid, et naese meelest juba sõda wäljas ja tema ise nõnda hirmu täis, et ta oleks maa alla pugenud — ja mis ka siis koguni ei olnud, seda ometi tema kõrw kuulis. Seni aga läks mees ja pani raha-poti paigale. Kui ta tagasi tuli, oliwad kanad juba odrad ära nokkinud. Mees tõstis tõrre üles üteldes sõja otsas olewat, ja naene ronis, higine kõik, alt wälja. Nüüd hakkas peremees rääkima, kuda hobuse- ja jala-wägi tulnud ja mis need kõik teinud, kuda nad wiimaks tema raha leidnud ja ära wõtnud ja ka perenaist püüdnud üles otsida. „Aga tänu Jumalale,“ ütles ta, „et sind mu hellakest mõistsin peita!“ Naene langes tema ümber kaela ja nuttis tema rinnal teda tänades õige ärdasti. Mees läks teine kord naesega heinu tooma. Mees ajas hobust, naene istus aga, selg wasta teda. Saiwad tüki maad sõitnud, wiskas mees tagast saiasid ülespidi, et need naese sülle langesiwad. Naene seda imetsedes küsib: „Mis see ometi peaks tähendama?“ Mees
