219
elus lõbu, õppu, troosti ja nõuu anda. Kahtlemata on, et suur osa neid walmisid ja juttusid algusliselt Eesti rahwa suust on wõetud, kuna teine suurem osa Saksa keelest on ümber pandud wõi ka mõnest muust keelest. See wiimne töö on aga nii osawasti tehtud, et ta hästi Eesti rahwa elu kohta sünnib ja Willmanni aegsele eestlasele hästi mõistetaw on. Kui ka Willmann täiesti Eesti keelt ei oska, on ta siisgi rahwa kõnekäändeid hoolega kuulanud ja tarwitab neid nõnda, et ta kõne soraw ja jutt rahwaline on, päälegi on kõnest igalt poolt näha, et Willmann rahwast armastab ja tema elust soojalt osa wõtab.
Willmanni walmid ja jutud näitawad, et nende kirjutaja rahwa seas on elanud ja rahwa kombeid hästi tunneb. Selle pärast on-gi nende kirjutaja Eesti rahwa sõprade sekka lugeda ja on Willmann nendes enesele ilusa mälestuse pannud. See mälestus ei ole puust ega kiwist, waid on kirjandusline.
Willmanni raamatu lõpul on pihutäis mõistatusi. Neid ei ole aga Willmann ise rahwa suust kogunud, waid on nad Eberhard Gutsleffi ja Anton Thor Helle järelt grammatika seest aastast 1732 lihtsalt ära trükkida lasknud, ei ole aga ütelnud, et ta need mõistatused on säält wõtnud.
Kolm jutukest Willmanni raamatust „Jutud ja mõistatused“ paneme nüüdsesse keelde ja kirjawiisi, et iga lugeja Willmann’i jutulaadi wõib tundma saada. Jutud on järgmised:
„Joobnud talupoeg. Üks suur ja rikas herra, kes Tallinna läks, leidis kesk tee pääl ühte talupoega kui surnud magamast. Küll raputasiwad teda sulased, et ta pidi üles ärkama, aga ei aita ühtigi. Nüüd tuli selle herra meelde lusti temaga pidada. Ta käskis seepärast, et see talumees pidi tõlla sisse pandama, ja kui nemad linna temaga saiwad, siis pidiwad sulased wanad hilbud tema ümbert ära wõtma, teised kallid riided tema ümber panema ja teda siis woodisse tõstma. Seepääle käskis herra, et sulased pidiwad teda üles passima ja talitama kui oma herrad. Nüüd palus herra kõik oma sugulased, prouad ning preilid kokku,
