195
tunnistanud, et need enam kasu saatnud, kui kõik Luteruse kallid jutlused… Need laulud on ja jääwad iga päew meie koolmeistriks… Danmarki waga kuningas Kristian käskis oma surmahädas laulda: Nüüd püha waimu palume, ja kui see lauldi, heitis ta hinge… Rooma keiser läkitas üks kord ühe käsu Türgi keisri juurde Konstantinopoli… Kui see teel oli, kuulis ta ühe talupoja, kes kündis, selge häälega Saksa keelel laulwat: Nüüd Kristus ülestõusnud on jne. Keisri käsk pani seda imeks, kargas tõllast wälja ja küsis talupojalt, kust ta Saksa keelt ja laulu õppinud. Talupoeg wastas, et ta noorel põlwel Saksamaalt oli wangi wõetud… Kahe pääl on, kas ma isamaale saan, siisgi tahan ristiusku… meeles pidada…“ Kui Kuseni Hindrik need sõnad sai lugenud, wakkas ta wäga häbenema…, et ta õnnistegijat kalliste lauludega ei olnud otsinud… Ta nõudis paremaid laulusid kätte saada… Oma kolm last saatis ta kooli… Ta luges oma lastega ühes… Seitse aastat pärast seda, kui ta oli hakanud patust pöörama, laskis Jumal seda sündida, et üks heinakõrss tema silma sisse sai, kui ta oma lambaid söötis; see wiga oli kui sööja — nõnda, et ta suure waluga sest silmast lahti sai; aga tema kannatas seda suure kannatusega… Pool teist aastat enne kui ta suri, oli ta poole aastat haige ja woodis maas… 1734 näärikuu 16. päewal wõttis Issand Jumal oma lambukese siit kurjast ilmast ära…“ Need üksikud laused terwest jutust annawad märku, mis waimus jutt on kirjutatud. Pärast on weel pikem seletus Eesti rahwale juurde lisatud: „Et kõik, kes seda saawad näha, õpiksiwad mõistma, mis suurt kasu see elus ja surmas saadab, kui inimene järgesti püha kirja loeb… Armas talupoja-rahwas, kes siin Eestimaal Lääne-, Harju-, Järwa- ja Wirumaal ja muus paigas elawad, kus meie Maa-rahwa keel liigub, teid ei ole hukka minewate asjadega, ei hõbeda- ega kullaga luuastatud, … waid Kristuse kui wigata ja puhta talle kalli werega… Waadake, armad talupojad, teie ja teie laste hääks ja hinge kasuks on ühe lambrise Kuseni Hindriku elu-