194
Jumala poole pööras. See asi hakkas seda wiisi: Ta oli poole aastat oma koguduse juures olnud ja pani suures hinge kurbtuses ja walus tähele, et see kogudus suures pimeduses ja hinge rumaluses elas ja et wähemgi osa rahwa seast, nii hästi wanad kui noored, ei mõistnud raamatut. Noor rahwas oli sel sõja ajal, mis hilja enne olnud, ilma õige õpetuseta üles kaswanud, ja wanad oliwad enamasti seda ära unustanud, mis nad muiste õppinud, sest et nad oma hinge eest ei olnud muret kandnud, kui kange sõjawaew ja hirmus raske tegu nende kaela pääl oli… Kuseni Hindrik, see lambrine, oli muiste mõistnud raamatut lugeda, aga ta oli pea kõik ära unustanud. Tema meeles ei seisnud enam kui kirjatähed. Kui tema seda (õpetaja) manitsust kuulis, pani ta seda südames tähele ja läks ühel kaubapäewal enesele katekismuse raamatut ostma. Siis ta hakkas südamest Jesuse poole õhkama: Helde Issand Jesus, halasta mu pääle ja anna mulle andeks, et ma oma raamatu-lugemise olen ära unustanud ja aita nüüd, et ma oma hinge õnnistuseks wõiksin seda jälle õppida. Seepääle hakkab ta katekismuse raamatust esimese käsu sõnu weerima. Kui ta tundis, et see hästi korda läks, wõttis ta teise, kolmanda käsu ja teised õpetused weerida, seni kui ta katekismust sai läbi ajanud. Pärast seda andis armas Jumal temale suurt himu lugeda… Aga tema ei olnud seega mitte rahul, et ta hästi mõistis lugeda, waid ta püüdis ka õiget kasu saada sellest, mis armas Jumal temale oli andnud… Kui ta õpetaja üks kord tema juurde wäljale tuli ja lambrisega tõsisest ristiusust ja elust kõneles, ütles lambrine: mis mu lammastel rohi, mis lindudel tuules lend, mis kaladel wesi, seda on minu hingele Jumala sõna… Tema luges katekismuse ja Piibli raamatut, kui ta karjas oli… Selle kõrwas oli üks pisuke lauluraamat; sääl sees oliwad need sõnad: „Jumal on oma sulase Lutheruse läbi ka seda hääd oma ristikogudusele teinud, et tema nii palju kaunid waimulikka laulusid nii armaste sündsate lauluwiisidega on walmistanud… Neist lauludest on ka üks kuulus waleõpetaja
