196
wiisid raamatus üles pandud ja Maa keeli ära seletatud…“ — Nõnda on lühedalt esimese jutu sisu Eesti keeles.
Kus kohal see jutt on trükitud ja kes tema kirjutaja, seda ei saa enam teada, sest ainus eksemplar, mis tast järele on jäänud, on Õpetatud Eesti seltsi raamatukogus koguni puudulisel näol kõigest weel olemas, ja päälkirja lehed puuduwad.
Hansu ja Mardi jutt sessamas raamatus ei ole õieti pärisjutt, waid on jutuajamine kahe talupoja wahel, kellest nimelt Mart püüab Hansu usklikuks ja jumalakartlikuks teha.
Hansu ja Mardi jutus, milles teretamise järel esiti wiljahindadest ja müümisest kõnelejate wahel jutt on ja pääle selle liia joomise wasta, loeme sõna sõnalt nõnda: „Mart: Üks noor mees on teisel lehekuu päewal enne koitu unes ilmsi näinud, et kirikuaias surnud inimesed kui loogus maas olnud, et ei wõinud jalgagi wahele pista. Ka kirikuaia tagagi ’pole maad olnud enam surnuid matta. Ühte meest on pidanud maetama, aga sääl ’pole muud ruumi olnud, kui üks wesine sookoht, sinna on ka selle keha maha pandud. See noor mees on käsu saanud üles torni minna kella helistama, aga ta ei ole wõinud redelit mööda üles minna, et pulgad ära lagunud, siisgi on ta redeli puud mööda üles roninud. Kui ta kellade ligi saanud, leidnud, et kellade köied ära katkenud olnud. Kui ta maha tulnud, siis on ta näinud, et kaks meest raami pääl ühe surnu metsa wiinud maha matta, et ei olnud enam maad, ei kirikuaias ega sääl taga. Pärast seda on teda kästud rahwale seda kuulutada ja neid manitseda, et nad pidanud patust pöörama, et see aeg ligi jõudnud… Hans: Armas wend, kas see peaks õieti tõsi olema, ehk see on tühi unenägu? Mart: See on tõesti sündinud. Mõned on öelnud: see on tühi unenägu, mõned: see noor mees on joobnud, aga mõned on hää nõuu wõtnud Jumalat kangesti paluda, ja nende wiimastega olen ma ühes nõuus… Hans: Ole terwe, mu hää Mart, kõige hää jutu ja õpetuse eest… Mart: Et kuule Hans, kas pean sulle weel ühte kurba lugu jutustama,
