166
Ei, armas isand, seda wiisi räägib maa rahwas.
Mis teie siis sest mõistate, kui ma usust kõnelen?
Küll mõistame, ise on usk, mis Jumala sõnas ja kirikus üteldakse, ise see, mis meie rumalad isekeskes räägime.
Kas see küll õieti see kalli usu sõnaga nimetatakse, mis teie isekeskes räägite, ilma Jumala sõnata?
Mis see muidu on, kui tühi inimese jutt.
Kas teie arwate juba siis õiget usku enesel olewat, kui te aga Jumala sõna kuulete.
Mis kuulmine aitab, kui Jumala sõna seeme südamesse ei lange ja õiget usuwilja ei kanna.
Kust seda tuntakse, et see usk südames on?
Kui inimene oma rumalusest pöörab, oma Jesukese armu südames tunneb, tema pääle koguni loodab, ja püüab tema meele pärast elada.
Jah rahwas! oleks teil see õige usk, siis oleksite õiged ristiinimesed; sest see teeb teie südame puhtaks, parandab seda, sulatab seda uuesti ümber, annab meile uue meele, uue mõistuse ja teeb meid uueks loomaks.
Küll kuuleme päält ja õpime, aga kust seda saab!
Et paluge Jumalat, õppige ja kuulge tema sõna, ja ärge tõrkuge pattudega Jumala wastu; ehk teie siis wõiksite ka seda usku saada.
Seda wõiks see armuline Jumal teha.
Teine jutt.
Tere lõunat, armas rahwas, siin ma olen.
Olge terwe tulemast ja waewaks wõtmast.
Kus teie wanemad lapsed on?
Neil on õues tegemist.
Kutsuge nad tuppa.
Siin need wäetid on.
Ons need wäetimad, kes ju mõistawad tööd teha?
Teewad ka, mis jõuawad, tühja paljast.
Eks need kõik ole ju raamatu mehed?
Muist neid on, teised on õppimise pääl.
Kellel on suur raamat?
Neil kahel.
Mis raamat teistel on?
Katekismuse raamat.
Kas ju loewad kokku?
Ei weel mitte, weeriwad alles.
