165
Hüüdke neid mõni kord, ehk siis jääwad natuke taltsamaks.
Küll saawad hüüdmist ka, aga mis koerad hooliwad.
Ärge hüüdke neid mitte koeraks, need peawad weel kõik Jumala lasteks saama.
Jumal wõib teada, mis neist weel saab, need on weel warestega jagamata, neil on mõnda tuult jalge all.
Katsuge teie oma parast, kaswatage neid inimese lasteks, küll Jumal aitab ka, et nad tema lasteks saawad.
Jumal wõiks seda teha!
Küll ta seda teeb, kui anname teha.
Kes siis seda peaks keelama?
Küll keelame oma rumaluse läbi.
Ehk wõib küll nõnda olla.
Nõnda on see küll.
Jumal ise tehku meid siis targemaks.
Seda wõiks ta teha oma armu pärast.
Aga kas ka Jumala sõna teie peres liigub?
Liigub ka ikka ja pruugime nii palju kui mõistame ja aega saame, aga pisut aega küll.
Teie peate sest piskust ka aega wõtma.
Kust wõtame! Peres on ikka tegemist.
Küll ep see teada, et töö ei lõpe elades perest ära, ometi on hinge mure kõige ülem töö.
Kas siis meie muu töö peab seisma jääma?
Kes seda on ütelnud! Ei teie küll ole elades seda minu suust kuulnud, et ei pea tööd tegema.
Tõsi küll, meie meeles seisab ikka see wana rahwa sõna, mis isand on räästooli päält ütelnud: Nõnda kui lind on loodud lendama, nõnda inimene tööd tegema.
Tehke siis nõnda, ja ärge unustage mitte hinge ette muret pidamata.
Mis muret peab enam peetama, kui oleme õppinud? Paraku Jumal! meie elame nõnda, kui ennegi on elatud.
Paha küll, nüüd peame teist wiisi elama hakkama.
Kust see nüüd enam tuleb? Wõi siis teine usk tuleb, kui ei ole olnud!
Mis usku teie räägite, see on ju wiis!
Üks kõik, usk ehk wiis, see käib kahe sõna pääl.
Minu arwates on ju usk ise, wiis ise.
