Mine sisu juurde

Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/121

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

113

Wähemalt seati kuninga Karli ees murrete wahe nõnda laiaks, et ta 1684 käsu andis Püha kirja ka Tallinna murdesse tõlkida. Et käsu täitmist wõimalikuks ja kergeks teha, määras ta riigi warandusest selle tarbeks esiotsa 800 taalrit, mis kohe wälja maksti. Edespidiseks ajaks lubati rohkem. Kui agarasti käsku täita katsuti ja kui kindlasti töö kordaminemist loodeti, tunnistab see, et paber wiibimata walmis osteti ja trükkija Tallinnas juba ära telliti. Aga Fischer, kelle kätte Eestimaa piiskopi Gerthi äraolemise pärast terwe asi jäeti, eksis raskesti, kui ta Eestimaa õpetajatelt soowitawat abi ja rutulist tõlkimist ootas. Kaks kallist aastat läks tühja kirjawahetamisega mööda, aga töö ei läinud ikka weel paigast. Ei awitanud muu nõuu, kui et Fischer ametliku käsu läbi paremad Eesti keele tundjad õpetajate seast kokku kutsus. Ilmusiwad siis Augusti kuul 1686 Lindenhofi mõisa Wolmari linna ligidale 12 meest konferenzile. Eestimaalt oliwad tulnud Johann Bender Wäike-Maarjast, Johann Embken Wigalast, Stephan Kniper Jõhwist, Abraham Winkler Raplast; Liiwimaalt Reinerus Brockmann Laiuselt, Bernhard Freier Pärnust, Johann Forselius Kolga-Jaanist ja Adrian Virginius Puhjast; ja wiimaks Saaremaalt Johann Vulpius Karjalt ja Ernst Rüdiger Kihelkonnast. Pääle selle oliwad weel osawõtjaks kutsutud kaks üliõpilast: Bengt Johann Forselius ja Magnus de Moulin. Mis Lindenhofis õieti harutatud, sellest ei kuuldu selgemat ühtigi. Paljalt seda teame, et kuuenädalase waidlemise järele õpetajad igaüks omale poole pöörasiwad. Tehtud ei olnud midagi, kasu saadetud karwagi. Aga Fischer oli raudse tahtmisega mees. Õpetajate leppimata meele pärast ei jätnud ta nõuu katki. Armastus kätte ustud karja wastu ei lasknud teda tüdineda. Uuesti hakkas ta nõuu pidama, uuesti teesid otsima, kudas ühendust jalale seadida ja kuninga käsku teoks muuta. Seks kutsus ta uuesti januari-kuuks 1687 õpetajad kokku, seekord süda Eestimaale, Tallinna- ja Riiamaa piiri lähedale, Pillistwere kirikumõisa, mis lähemal ja kõikidel kergem kätte saadaw oli. Koos oliwad pea