Mine sisu juurde

Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/120

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

112

wallide taha warjule. 14. juulil langes Tartu kaheksanädalise sissepiiramise järel wenelaste kätte. 24. juulil wandusiwad linna nõuukogu ja kodanikud Jaani kirikus kommandandi Balk’i juuresolemisel zaar Peeter I-le truuduse wannet, mis wäga kange oli. Kardeti, et linn ja maa ikka weel Rootsi poole hoiab. Selle kartusele ohwriks langes Adrian Virginius. Nii pea, kui ta Tartu langemisest kuulis, tõttas ta Tartu, wandus Balk’i nõudmisel wannet ja ruttas maha jäetud Otepää kogudusesse tagasi, et karja koguda, mis laiali pillatud, ja löödud haawu parandada. Selles kogumise töös ta kaugele ei jõudnud. 30. septembril wõeti ta Otepääs wangi ja wiidi Tartu. Siin anti temale raskeks süüks, et tema äraandja olla ja rootslastele Wene wäe liikumise üle sõnumid saata. Virginiuse juurest leiti nimelt Hermann Stammer peidus, kes waremalt tema koolmeister oli olnud, nüüd aga Rootsi sõjawäe pääl seersant. Stammeri wäeülem, kapten Krieg, saatis teda mitme Tallinna õpetatud mehe kirjaga oma kälimehe juurde Otepäässe. Et kirjad küll politikasse ei olla puutunud, siisgi arwas Balk, et nad temale, kui Tartu kommandandile, oleksiwad pidanud enne ette näidatud saama. Seda nõudmist ei olnud Virginius tähele pannud ja pidi see eest raske kahtlustuse all seisma. Küll palus Virginiuse naene, kes seitsme pisukese lapsega hirmsas wiletsuses elas, komandanti mehe eest; küll saatsiwad Otepää wöörmündrid palwekirja sisse ja kaebasiwad, et nad ilma õpetajata kui paganad pidada elama; küll lubasiwad Otepää ja Kambja kirikuwanemad käemeheks heita; küll kostis Tartu nõuukogu tema eest: ei awitanud kõik ühtigi, ei suutnud rasket kahtlustust keegi lahutada ega kõrwale heita. Ligi kaks aastat peeti ta wangis, mõisteti wiimaks süüdlaseks ja hukati 27. juulil 1706 Tartus awalikult kirwega ära, õpetajaga ühtlasi ka tema köster Erdmann. Weel praegu teab Otepää rahwas omast õnnetust õpetajast rääkida ja ütleb, et wana elatanud waher kirikumõisa aias tema istutatud olla.

„Kahetsemise wääriline murrete lahutus oli aga sündinud, mille pahad jäljed tänini kestawad.