104
nende rukki orasele palju kahju teeb. Söögi-ajal ei mäleta nad neid sugugi, kardawad, et nad weel ahnemaks ja ablasemaks lähewad. Kus nad hundi jälgi leiawad, riputawad soola neisse, siis ei tulla hunt enam neid mööda tagasi. Kui hunt on lamba, sea wõi muud ära wiinud ja nad seda märkawad, kukutawad nad mütsi, kindad, wõi mis käe pärast, maha ning arwawad, siis saab lammas, siga jne. hundile nii rängaks, et ta neid ei suuda ära wiia, waid jätab maha. Kui hundid sagedasti huluwad, ütlewad nad, et need Jumalalt toitu paluwad, siis wisatakse neile pilwetükkisid maha, et nad neid toiduks tarwitawad ja süüa saawad. Ka peawad nad säärast hulumist, kui see suur ja iseäraline, ees tulewa katku ja näljahäda tõsiseks märgiks, mida nad ütlewad ära näinud olewat.
„Sulgloomadest. Kui nende kanad ei taha muneda, lööwad neid wana luuaga, siis hakata kanad kohe jälle munema. Ka on nad õppinud, kui kukke ei ole, kanu sõrmega pigistama, et nad munewad. Nad arwawad, et kes kana-põgenemise otsa enese juures kannab, wõib wara üles tõusta. Kui tulekahju nendel tõuseb, wiskawad nad elawa musta kana tulde, siis ei lähe tuli laiali. Kui kukk wõi kana käib ja õlge taga weab, siis tähendab see kas meeste- wõi naesterahwa surma.
„Teistest asjadest. Nad hoiawad oma pesu-puid hoolega, et neid ei warastata, muidu ei saaks tuhka. Põllult ei anna nad mulda, arwawad, et sellega õnnistus ära läheb. Oma jahu- ja tera-salwesid ei pühi nad ial koguni puhtaks, waid jätawad ikka natukese sisse, muidu wõiks õnnistus ära minna. Nii ei anna nad ka wiimast raha pungast ära, wõi sülitawad wähemalt sisse. Kui karjased lojustega esimest korda wäljas olnud ja koju tulewad, walatakse neid weega, siis kosub kari suwel hästi. Rukkist ja odrast ei lase nad rohtu kitkuda, kui wili kaswab, muidu minna wili ühes hukka. Kaewude sügawust ei lase nad mõõta, kardawad, et siis wesi kuiwab. Kui tulekahju märkawad, walawad ruttu enese tulde wähe wett, siis ei pidada tulekahju tulema. Nad hoiawad kirweid,
