103
kurje waimusid, kes nendele kahju teha tahawad, maha niidab. Kui nad esimest korda kõue-mürinat kuulewad, wõtawad nad kiwi ja lööwad enesele sellega kolm korda wasta pääd, siis ei pea nad sel aastal pääwalu saama. Kui maikuus wihma sajab, jätawad nad oma lapsed palja pääga wihma kätte tantsima seni, kui laste pääd hästi märjad on, siis kaswawad lapsed hästi ja saawad ka õige pikad ilusad juuksed.
„Weistest ja teistest nelja jalaga elajatest. Kui nad weised esimest korda wälja lasewad, kaewawad nad mune läwe alla, millest üle weised lähewad, siis ei sünni weistele kahju. Ka panewad ühe muna lauda ukse ette ja waatawad, missugune elajas selle pääle astub, see ei saa lähemat talwe näha, waid saab kahju. Enne Jüripäewa ei riputa nad ühelegi weisele kella kaela, sest nad arwawad, et siis kiskuwad metsaelajad weiseid wäga taga kiusawad. Wasikaid panewad hästi tähele: kui need sünniwad ja pääd kõrgesse tõstawad, siis kosuwad nad ja elawad, aga kui nad pääd langeda lasewad, surewad nad. Kui noored weised mitte kosuda ega kasuda ei taha, wiskawad nad surnud tallesid, kitsesid, põrssaid ja sarnaseid katusele, siis kaswawad nad seda paremini. Kui weised koju tulewad ja neil rohtu suus on, ütlewad, tuleb kasina heina aasta. Kui weised surema hakkawad, matawad nad ühe naha- ja karwaga lauda wärawa alla, siis pidada weiste suremine lõpma. Kui perenaene oma ema esimene laps on, arwawad, et lehmade esimesed wasikad ei kosu, selle pärast müüwad nad need enamasti ära. Iket ei jäta nad ial maa pääle, ütlewad, et see muidu härga haawab. Nad sööwad wastla päewal sea-jalgu ja wiiwad kondid metsa, siis pidada sead terwel aastal wõsasse jääma ja hästi sööma. Oma jalgu ei pese nad ialgi lehelisega, arwawad, et siis lambad ei sigi. Nad ei nimeta kiskjaid elajaid mitte hääl meelel pärisnimega, waid kutsuwad karu „Layjalgk“ (=lai jalg) ja hunti „Hall kuhb“ (=hall kuub), ja on mõttes, et need elajad siis nii palju kahju ei tee, kui nad neid päris nime pidi hüüawad. Ka jänest ei nimeta nad, waid arwawad, et see muidu
