„Minu onu oletas juba sigadega kauplemist, sir Thomas.”
„Pudukaup! Mis on Ameerikas pudukaup?” küsis hertsoginna, kuna ta imestuses oma suuri käsi tõstis ja öeldud sõna toonitas.
„Ameerika romaanid,” vastas lord Henry ja võttis endale vutipraadi ette.
Hertsoginna tegi jahmatanud näo.
„Ärge teda kuulake, mu kallis,” sosistas leedi Agatha. „Ta ei mõtle kunagi seda, mis ta ütleb.”
„Kui Ameerika avastati,” ütles radikaalne parlamendiliige ja hakkas igavaid tõsiasju loetlema. Nagu kõik, kes püüavad tühjaks kurnata teatud ainet, kurnas ta ainult oma kuulajaid. Hertsoginna ohkas ja katsus tarvitada oma vahelerääkimise eesõigust. „Ma sooviksin jumala eest, et teda kunagi poleks avastatud!” hüüdis ta. „Tõepoolest, meie tüdrukuil pole tänapäev enam mingit väljavaadet. See on väga ülekohtune.”
„Võib-olla pole Ameerikat üldse mitte üles leitud,” ütles mr. Erskine; „mina isiklikult ütleksin, et ta on ainult leitud.”
„Oo! aga mina olen tema elanikke näinud,” vastas hertsoginna ebamääraselt. „Pean tunnistama, enamasti on nad haruldaselt kenad. Ka riietuvad nad hästi. Nemad saavad kõik oma riided Pariisist. Sooviksin võida sedasama teha.”
„Öeldakse, surres lähevad head ameeriklased Pariisi,” kihistas sir Thomas, kel oli rikkalik tagavara huumori kõrvaleheidetud hilpe.
„Tõesti! Ja kuhu lähevad halvad ameeriklased surres?” päris hertsoginna.
„Nemad lähevad Ameerikasse,” lausus lord Henry. 82
