Sir Thomas kortsutas kulmu. „Kardan, teie vennapojal on eelarvamused selle suure maa vastu,” ütles ta leedi Agathale. „Mina olen ta põhjani läbi reisinud – sõidukeis, mille muretsesid seltside direktorid, kes on niisuguseis asjus haruldaselt viisakad. Kinnitan teile, seal reisides võib teha nii mõndagi enda harimiseks,”
„Peame meie siis tõesti Chicagot nägema, et haritud olla?”’ küsis mr. Erskine kaeblikult. „Mina ei saa selle reisiga kuidagi hakkama.”
Sir Thomas viipas käega. „Mr. Erskine of Treadley’l on kogu maailm riiulitel. Meie praktilised inimesed armastame asju näha, mitte neist lugeda. Ameeriklased on väga huvitav rahvas. Nemad on täiesti aruinimesed. Arvan, et see on nende eriline tunnus. Jah, mr. Erskine, täiesti aruinimesed. Kinnitan teile, ameeriklases pole midagi arutut.”
„Kui hirmus!” hüüdis lord Henry. „Mina suudan vältida metsikut jõudu, aga metsik aru on täiesti väljakannatamatu. Tema tarvitamises peitub midagi ülekohtust. Ta sihib allapoole mõistust.”
„Ma ei mõista teid,” ütles sir Thomas, minnes üsna punaseks.
„Mina küll, lord Henry,” lausus mr. Erskine naeratades.
„Paradoksid on omal viisil väga kenad…” tähendas baronet.
„Oli see paradoks?” küsis mr. Erskine. „Mina ei arvanud seda nõnda. Võib-olla oli. Noh, paradokside tee on tõe tee. Tõelisuse tõestuseks peame teda tantsuköiel nägema. Kui tõed muutuvad köietantsijaks, siis võime neid hinnata.”
„Armas aeg,” ütles leedi Agatha, „kuidas teie
