soginnad, meieaegsete ajaloolaste poolt kui tüsedust. Tema paremal istus sir Thomas Burdon, radikaalne parlamendiliige, kes avalikus elus jälgis oma liiderit, eraelus aga paremaid kokki, süües ühes tooridega ja mõeldes liberaalidega, nagu nõudis tark hästituntud eluseadus. Hertsoginna pahemal pool asetses mr. Erskine Treadley’st, keegi vana ja tähelepanuväärselt meeldiv ning kultuurne dzhentlmen, kes oli aga omandanud imeliku viisi vaikida, sest juba enne kolmekümneaastaseks saamist, nagu ta millalgi tädi Agathale seletas, olla ta kõik öelnud, mis tal olnud öelda. Ta enese naabriks oli mrs. Vandeleur, tädi vanemaid sõbrannasid, naiste seas täielik pühak, aga nii hirmus maitsetult riietatud, et tuletas meelde halvasti köidetud lauluraamatut. Temale õnneks istus daami teisel poolel lord Faudel, keegi väga intelligentne keskealine keskpärasus, tühi ja paljas nagu ministeeriumi seletus alamkojas; temaga jutles mrs. Vandeleur sel pingutatud tõsisel toonil, millesse kui eksitusse langevad kõik tõeliselt head inimesed, nagu lord Henry ise millalgi oli tähendanud ja millest päris vaba pole neist keegi.
„Meie räägime vaesest Dartmoor’ist, lord Henry,” hüüdis hertsoginna, nokutades sõbralikult üle laua talle pead. „Arvate teie, et ta tõesti selle noore ja võluva isikuga abiellub?”
„Mina arvan, see noor isik on otsustanud Dartmoor’ile ettepaneku teha, hertsoginna.”
„Kui hirmus!” hüüdis leedi Agatha. „Keegi peaks tõesti vahele astuma.”
„Mina kuulsin kindlast allikast, tema isal olevat Ameerikas pudukaubaladu,” ütles sir Thomas Burdon kõrgil näoilmel.
