metsas ja kõnnib avaratel nurmedel, ilmutades äkki end kartmatult haldjana, sest selle hinges, kes teda otsib, ärkab see imeline nägemus, millele ainuüksi ilmutatakse imelised asjad; paljad asjade vormid ja kujud peenenevad ja omandavad teatud sümboolse tähenduse, nagu oleksid nad ise mudelid mingisugustele teistele enam täiuslikele vormidele, mille varju nad teostavad: kui imelik oli see kõik! Midagi selletaolist mäletas ta ajaloost. Eks see olnud Platon, see kunstnik mõtlemises, kes analüüsis seda esimesena? Eks see olnud Buonarotti, kes lõikas selle oma sonettide-sarja värvitud marmorisse? Kuid meie sajandil oli see imelik… Jah; tema pidi katsuma olla Dorian Grayle sedasama, mida see poiss oli ebateadlikult maalijale, kes lõi selle imelise portree. Ta pidi katsuma teda valitseda – pooleldi oligi ta juba seda teinud. Ta tahtis selle imelise vaimu teha omaks. Oli midagi võluvat selles Armastuse ja Surma pojas.
Äkki peatus ta ja heitis pilgu majadele. Nähes, et ta tädi omast pisut mööda läinud, naeratas ta endamisi ja pöördus tagasi. Pisut nagu tumedasse eesruumi astunud, teatas talle peateener, et on juba einele mindud. Ta andis oma kübara ja kepi ära ning läks söögituppa.
„Hilja nagu harilikult, Harry,” hüüdis tädi ja vangutas talle pead.
Ta leidis pealiskaudse vabanduse, asus tädi kõrvale tühjale kohale ning laskis silmad ümber käia juuresolijail. Alt lauaotsast tegi Dorian talle pelgliku kummarduse ja heameelepuna hiilis tal näkku. Vastas istus hertsoginna v. Harley – imestamisväärt hea südamega ja rõõmsa loomuga daam, keda armastasid kõik tema tuttavad väga ja kelle keha omas niisugused arhitektoonilised mõõtmed, mida kirjeldatakse naistes, kes pole hert- 80
