tapatöö. Kuud tumma meeleheidet ja siis valus sünnitatud laps. Ema näpsab surm, poiss jääb üksinda vana ja kalgi mehe hirmuvalitsusse. Jah; see oli huvitav tagasein. See tõstis poisi esiplaanile, tegi ta nagu täielikumaks. Iga haruldase asja taga leidus ikka midagi traagilist. Maailmad pidid vaevlema sünnitusvaludes, et võiks õilmitseda kõige lihtsam lill… Ja kui võluv oli ta eile lõunasöögil, istudes pärani silmil ja lõbust kohutatuna poolavatud huultega klubis tema vastas, kuna punased tuulevarjud tema näo ärkavat imestusepuna suurendasid. Temaga rääkida oli, nagu mängiks mõnd head viiulit. Ta vastas poogna igale tõmbele ja puutumisele… Oli midagi kole võluvat oma mõju maksmapanekus. Mingit muud tegevust ei võinud võrrelda sellega. Valada oma hing üle ilusa vormi ja lasta ta seal silmapilguks viibida; kuulda iseenda mõtteid ja ideid tagasi kajavat ühes kogu nooruse ja kire muusikaga; oma temperament kellessegi teise edasi anda, nagu oleks ta mõni hõre vedelik või imelik lõhn: selles oli tõeline rõõm – võib-olla rahuldavaim rõõm, mis säilinud meile meie nii piiratud ja labasel ajajärgul, kus ollakse lõbudes nii jämedalt lihalik ja oma eesmärkides nii jämedalt igapäevane… pealegi oli see poiss, keda ta nii imejuhuslikult Basili ateljees kohanud, imeline tüüp või teda võis igatahes muuta imeliseks tüübiks. Temas oli armsus ja poisikeslik valge puhtus ning ilu, nagu seda säilitanud meile ainult kreeka marmor. Temast võis kõik teha. Temast võis teha hiiglase või mängukanni. Kui kahju, et niisugune ilu oli määratud närtsima!… Ja Basil? Kui huvitav oli tema psühholoogiliselt seisukohalt vaadelduna! Uus suund tema kunstis, värske vaade elule, mis sisendatud imelikul viisil ainult palja nähtava juuresoluga selle poolt, kes ise oli kõigest sellest nii ebateadlik; salavaim, kes asub tumedas
