nema. Ta ei tohi teada, kuhu pilt toimetatakse. Temas oli midagi kavalat ja tal olid mõtlikud, äraandlikud silmad. Istunud laua äärde, kritseldas ta lord Henryle mõned read, paludes teda endale midagi lugeda saata ja tuletades meelde, et nad pidid täna õhtul kell veerand üheksa kohtama.
„Oodake vastust,” ütles ta kirja teenrile andes, „ja saatke mehed sisse.”
Kahe, kolme minuti pärast kostis jällegi koputus ja sisse astus kuulus South Audley tänava raamitegija mr. Hubbard ise ühes mingisuguse karuse noore abilisega. Mr. Hubbard oli väikse punase põskhabemega õitsev mees, kelle kunsti-imetlust vähendas suurel määral nende kunstnikkude rahapuudus, kellega temal oli tegemist. Harilikult ei lahkunud ta kunagi oma ärist. Ta ootas, et tema juurde tuldaks. Kuid Dorian Gray suhtes talitas ta ikka erandlikult. Dorian Gray’s oli midagi, mis võlus kõiki. Oli lõbu teda vaadatagi.
„Mis ma võiksin teie heaks teha, mr. Gray?” ütles meister, hõõrudes oma lihavaid tedretähnilisi käsi. „Lubasin endale selle au, et ilmusin isiklikult. Just praegu sain ilusa raami, sir – kusagilt oksjonilt. Vana Firenze töö. Vististi Fonthillilt saabunud. Imeliselt kohane mõnele usulisele pildile, mr. Gray.”
„Kahetsen, et vaevaks võtsite isiklikult ilmuda, mr. Hubbard. Kindlasti astun millalgi sisse, et seda raami näha – kuigi ma praegu usulise kunstiga suuremat tegemist ei tee, – täna aga vajan ainult, et mul üks pilt üles kantaks maja kõrgemale korrale. Ta on kaunis raske ja sellepärast arvasin, et ehk saadaksite mulle paar oma meest.”
„Asjata mure, mr. Gray. Rõõmustan teile kuidagi kasulik olles. Missugune on see kunstiteos, sir?” 182
