Värin käis tal kehast läbi ja silmapilguks kahetses ta, et polnud Basil’ile nimetanud õiget põhjust, miks ta tahab pilti varjata. Basil oleks aidanud tal lord Henry mõjule vastu panna ja võidelda ka tema oma loomuse veel vägevamate mürkidega. Armastuses, mida Basil tema vastu oma südames kandis – sest see oli ju tõeliselt armastus – polnud midagi, mis poleks õilis ja vaimne. See polnud paljas kehalise ilu imetlus, mis sünnib meeltes ja mis sureb ühes meelte väsimusega. See oli armastus, nagu oli seda tundnud Michelangelo, Montaigne, Winckelmann ja isegi Shakespeare. Jah, Basil oleks võinud ta päästa. Kuid nüüd oli see hilja. Mineviku võis igatahes kustutada. Kahetsus, keeldumus ja unustus võis seda saavutada. Kuid tulevik oli paratamatu. Temas peitus kirgi, mis pidid leidma pääsetee välismaailma, ja unistusi, mis pidid muutma oma pahede varjud tõelisuseks.
Ta võttis diivanilt suure kuldtikandusega purpurvaiba ja läks sellega sirmi taha. Oli ehk nägu lõuendil inetum kui varemalt? Talle näis, et ta on muutumata, ja ometi oli nagu tema vastikus selgemini toonitatud. Kuldsed juuksed, sinised silmad ja roospunased huuled – need kõik olid säilinud. Muutunud oli ainult näoilme. Oma julmuses oli see hirmus. Võrreldes selle laituse ja etteheitega, mida ta siit luges, kui pealiskaudsed olid küll Basili etteheited Sibyl Vane’i pärast – kui pealiskaudsed ja sisutud! Tema oma hing vahtis talle lõuendilt vastu ja kutsus teda aru andma. Valuilme tõusis tal näkku ja ruttu heitis ta kalli vaiba üle pildi. Kohe pärast seda kostis ukselt koputus. Ta astus sirmi tagant välja, kui teener sisse tuli.
„Mehed on siin, monsieur.”
Dorian tundis, et ta peab teenrist silmapilk vaba-
