„See,” vastas Dorian Gray sirmi eest ära tõmmates. „Suudate teda kanda, nagu ta on, ühes kattega? Tahaksin, et teda ülesviimisel ei kriimustataks.”
„See ei valmista mingit raskust, sir,” ütles sõbralik raamitegija ja hakkas abilise toetusel pilti vabastama pikast messingahelast, mille otsas ta seinal rippus. „Ja nüüd, kuhu võime ta viia, mr. Gray?”
„Ma näitan teile teed, mr. Hubbard, kui tahaksite nii lahke olla ja mulle järgneda. Või parem on, et teie läheksite ees. Kahju, aga see paik on ülal katuse all. Me peame esitreppi tarvitama, sest see on laiem.”
Ta hoidis ukse nende ees lahti ja laskis nad eesruumi, kust algas ülesminek. Peenelt väljatöötatud raam oli pildi väga raskeks teinud ja mr. Hubbard’i alandlikest protestidest hoolimata, kellele kui tõsisele ärimehele vastumeelt oli, kui härrasmees midagi kasulikku tegi, pistis Dorian ometi paiguti käe külge, et mehi kandmisel aidata.
„Õige paras kandam talumiseks, sir,” lõõtsutas väike mees üles jõudes ja pühkis oma läikivat otsaesist.
„Kahju küll, aga see on tõepoolest kaunis raske,” lausus Dorian ust avades, mis pidi hoidma tema elu imelikku saladust ning varjama tema hinge inimeste silme eest.
Enam kui neli aastat polnud ta oma jalga siia ruumi toonud, mis oli alguses olnud tema mängutoaks ja vanemaks saades õppetoaks. See oli avar ja ilus tuba, mis ehitati viimase lord Kelso poolt eriliselt just oma väikese tütrepoja tarvis, keda lord alati oli vihanud poisikese imeliku sarnasuse tõttu oma emaga ja ka muil põhjusil, ning sellepärast endast eemale hoidnud. Dorianile näis, nagu oleks tuba ainult pisut muutunud. Seal oli ilmatu
