„Noh, sir, teie ajate end seal ämblikuvõrke täis. Seda ust pole ligemale viis aastat avatud, pärast lordi surma üldse mitte.”
Dorian võpatas oma vanaisa meeldetuletusel. Tal olid temast vastikud mälestused.
„Sellest pole midagi,” vastas ta. „Tahan ainult seda tuba näha, muud midagi. Andke mulle see võti.”
„Siin on see võti,” ütles vana proua, sõrmitsedes värisevate ja kobavate kätega oma võtmekimbu kallal. „Siin ta on. Ma võtan ta kohe kimbust välja. Aga härra, ega te ometi sinna taha elama asuda, kuna teil ju siin on nii mugav?”
„Ei, ei,” hüüdis ta kärsitult. „Tänan teid, Leaf. See on kõik.”
Majapidaja viivitas silmapilguks ja lobises oma kohuste üksikasjust. Dorian ohkas ja käskis teda asju ajada, nagu ta seda heaks arvab. Naine lahkus toast, nägu naerukortsudega läbi põimitud.
Niipea kui uks tema järel oli sulgunud, pistis Dorian võtme tasku ja vaatas toas ümber. Ta silm langes suurele purpursele satäänvaibale, mis kaetud raskete kuldtikanditega. See oli hiilgav tükk veneetsia tööd seitsmeteistkümnenda sajandi lõpupoolelt ja vanaisa oli ta leidnud ühest kloostrist Bologna lähedalt. Jah, see pidi saama selle hirmsa asja katteks. Võib-olla oli teda juba nii mõnigi kord tarvitatud surnulinana. Nüüd pidi ta midagi varjama, milles peitus mingisugune rike, halvem rike kui ehk surm ise – midagi, mis haub koledust ja ometi kunagi ei sure. Mida olid ussid laibale, seda pidid olema tema patud maalitud kujule lõuendil. Nad pidid hävitama tema ilu ja õgima tema meeldivuse. Nad pidid ta rüvetama ja tegema ilgeks. Ja ometi pidi ta edasi elama. Ta pidi igavesti elama. 180
