KÜMNES PEATÜKK
Kui teener sisse astus, silmitses ta teda ainiti, küsides iseendalt, oli ta mõttele tulnud sirmi taha vaadata või ei. Mees oli täiesti ükskõikne ja ootas käske. Dorian süütas sigareti ja läks peegli ette, kuhu ta pilgu heitis. Victori nägu võis ta seal selgesti näha. See oli nagu rahuliku orjalikkuse mask. Seal ei leidunud vähematki, mida oleks tarvitsenud karta. Siiski arvas ta paremaks ettevaatlik olla.
Pikkamisi rääkides ütles ta teenrile, et tema vajab majapidajat ja et peale selle peaks teener raamitegija juurde minema ja teda paluma kaks oma meest kohe siia saata. Talle näis, et toast lahkudes rändasid teenri silmad sirmi poole. Või oli see ainult tema enda kujutelm?
Mõne minuti pärast kahises raamatukogutuppa oma mustis siidrõivais ja vanamoelistes niitkinnastes mrs. Leaf. Dorian palus temalt koolitoa võtit.
„Vana koolituba, mr. Dorian?” hüüdis majapidaja. „See on ju tolmu täis. Ma pean ta enne korda seadma, kui teie sinna sisse lähete. Ta pole praegu kohases seisukorras, et teie võiksite sinna pilku heita, sir. Tõepoolest mitte.”
„Ma ei vaja tema korraldamist, Leaf. Ma vajan ainult võtit.”
