„Teie tahaksite jällegi mulle istuda?”
„Võimatu.”
„Teie hävitate minu kui kunstniku elu oma loobumisega, Dorian. Keegi ei taba kaht ideaali elus. Harva neid, kes tabavad ühtegi.”
„Ma ei või teile seletada, miks, Basil, kuid mitte kunagi ei istu ma teile enam. Portrees on midagi saatuslikku. Ta elab iseenda elu. Mina tulen teiega teed jooma. See on niisama lõbus.”
„Teile veel lõbusam,” lausus Hallward kahetsevalt. „Ja nüüd elage hästi. Mul on kahju, et te mind ei lase veel kord seda pilti vaadata. Kuid sinna ei või parata. Mõistan väga hästi, mis teie selle juures tunnete.”
Kui kunstnik oli lahkunud, naeratas Dorian Gray endamisi. Vaene Basil! Kui vähe teadis ta tõsisest põhjusest! Ja kui imelik see oli, et oma saladuse avaldamise asemel oli tal peaaegu juhuslikult õnnestunud kiskuda sõbralt ta saladus! Kui palju seletas see imelik pihtimus temale! Kunstniku imelikud kadedusehood, tema metsik austamine, liialdatud kiidulaulud ja tema iseäralik vaikimine – nüüd mõistis ta seda kõike ja tal oli kahju. Talle tundus, et niisuguses romantilise varjundiga sõpruses on midagi traagilist.
Ta ohkas ja kõlistas. Portree pidi kõrvale toimetatama, maksku mis maksab. Ta ei tahtnud enam uuesti niisugusesse hädaohtu sattuda, kus tema saladus võiks teatavaks saada. Oli hullumeelsus, et ta oli pildi jätnud tunniks ajakski siia, kuhu pääsesid kõik tema sõbrad. 178
